Aleksei Lotman: meretagustest asjadest

Hiiumaa. Foto: Priit Pullerits

Hiiumaa on Eesti suuruselt teine saar ja küllalt hästi tuttav mandrirahvalegi. Kellele seostub see kadakatega, kellele mändidega, kellele hoopis palgikoormatega.

Hiiumaa on tõesti Eesti suhteliselt metsaseim maakond ja saarel on ka kõrge loodusväärtusega metsi, kus inimmõju on küll olnud pikaaegne, aga vähene. Loodusele ongi siin parim, kui inimene võimalikult vähe toimetaks. Aga eks inimesel on omad huvid ja metsast puitu varumata jääksime jänni. Iseasi, kui palju ja mil viisil raiuda ning kus raiumata jätta.

Rannikutel, eriti Väinamere-poolses otsas, on väärtuslikke rannaniite ja teisi pärandkooslusi, mille loodusväärtus on kõrge just selle tõttu, et sajandeid on siin loomi karjatatud ja neile talveks heina tehtud. Siin on looduskaitse lahutamatuks osaks karjatamise alalhoidmine või selle taastamine juhul, kui traditsioon on katkenud.

Loomapidamine ja põllumajandus üldse on teadagi muutumas. Kui kunagi hoidsid pärandkooslusi lahti suurel määral just piimakarjad, siis tänapäevane piimandus on valdavalt randadest eemale kolinud, enamasti kogunisti aastaringselt lauta ära läinud. Praegu suudame rannaniite, loopealseid, kadastikke ja puiskarjamaid hoida eelkõige tänu lihaveistele, kuigi tänuväärt lisa annavad lambad ja hobusedki, viimaste seas ka meie põlistõud. Hiiumaa lihatööstusele ja villavabrikule tuleb vaid jõudu soovida. Tervitatav on ka mahepõllumajandusmaa suurendamise suundumus.