Jaak Jõerüüdi osav mäng

Jaak Jõerüüt, «Poliitiline daamikinnas». Foto: Raamat

Jaak Jõerüüdi uus romaan «Poliitiline daamikinnas» on eesti kirjandusmaastikul vaieldamatult omanäoline teos. Lugedes mõtlesin korduvalt sellele, kas samasugust tüüpi romaanile leiaks maailmakirjandusest vasteid ning kuidas teost žanriliselt üldse määratleda. Jõerüüt ise on pakkunud variandina «poliitilise armastusromaani», kuigi täpsem oleks ehk «diplomaatiaromaan», kuigi see kõlab kohmakalt.

Jaak Jõerüüt on töötanud Eesti Vabariigi suursaadikuna Soomes, Itaalias, Küprosel, Lätis ja Rootsis, olnud lühemat aega meie suursaadik ÜRO juures. Romaani kannabki diplomaatiline maailm nii sündmustiku, tegelaskujude kui ka autori kaudu – diplomaati, kes kirjutaks nii ausa romaani oma tööalal kogetust, ei ole eesti kirjanduses seni ette tulnud.

Kaudse paralleeli pakub mõnda aega välisministeeriumis töötanud Mihkel Muti «Rahvusvaheline mees», sest ka seal käib tegevus rahvusvahelise suhtluse sfääris ning peategelane Rudolfo (prototüübiks Lennart Meri) tunneb end selles vallas kui kala vees. Ometi on kaks romaani oma olemuse ja stiililaadi poolest väga erinevad, mistõttu ei tundu võrdlus eriti viljakas.

Pigem annab Jõerüüdi romaanile teatud noodivõtme moto, mis on võetud Julian Barnesi romaanist «Aja müra». Ja Jõerüüdi romaan algab motiiviga käte värisemisest, millel Barnesi romaanis on väga tähenduslik roll. Kuigi moto ise – «Seda ei või olla, sest seda ei või kuidagi olla, nagu ütles major, kui nägi kaelkirjakut» – annab pealtnäha teisi konnotatsioone, on oluline just see teos, kust moto pärineb.

Barnesi romaanis värisevad tegelaste käed siis, kui nad peavad suhtlema kõrgete võimuesindajatega ja kaalul on nende saatus. Mõnes mõttes on see nii ka Jõerüüdi romaanis: noormees, kelle käsi väriseb, peab samuti parasjagu kõnelust naisega, kellest sõltub tema karjäär. Romaani algusepisoodil ei ole sündmusena romaanis kandvat positsiooni, küll on sel aga sümboolne tähendus.

Nimelt võiks kogu Jõerüüdi romaani alapealkirjastada kui «kõnelused võimuga». Teose läbiv joon on küsimus võimust – kes seda esindab, kuidas sellega manipuleerida, mismoodi sellest ise osa saada. Jõerüüt viib lugeja üsna sügavale poliitiliste mängude ja diplomaatia köögipoolele. Ja kuivõrd tegevus toimub Eesti kontekstis, siis on muidugi selge, et lugeja hakkab otsima ka prototüüpe või püüab vähemalt ära arvata, mis võiks peituda nimetuse «Suurpartei» taga.

Vestluses Jaak Jõerüüdiga raamatu esitlusel (4. oktoobril Viru keskuse Rahva Raamatus) selgus, et Suurpartei all on autor silmas pidanud nii Eesti suuremaid erakondi (Rahvaliit, Keskerakond, Reformierakond) kui ka mujal tegutsevaid võimuparteisid. Seega, ennekõike on tegemist üldistusega, metafooriga, mis iseloomustab poliitikamaastikku laiemalt ja annab omadussõnaga «suur» kahtlemata ka viiteid kirjandusklassikale (nt Orwelli Suur Vend).

Muide, kui Suurpartei tõlkida inglise keelde, saaks see kindlasti hoopis uusi ja päevapoliitilisi tähendusi, sest sõna great seostub praeguse aja poliitikas ennekõike Trumpi loosungiga Make America great again. Kuid seda kõike Jõerüüt vaevalt silmas on pidanud, pigem on tegemist allusioonidega, mis võivad mängima hakata mõnes uues kontekstis.

Romaanile on siiski iseloomulik üldinimlik ja igavikuline alatoon, mis laseb arvata, et seda võiks mõista ka mõnes teises kultuuris ning teos võiks olla n-ö ajaülene. Siin-seal põikab teksti Ahasveerus ja kuigi Igavese Juudi alglugu on seotud pigem karistusega, toob see teosesse igavese korduvuse motiivi.

Kuigi diplomaatiline suhtlus on aegade jooksul omajagu muutunud, on püsiteemad, mida romaanis käsitletakse – armastus ja võim – inimese põhikired. Need on ajast aega suunanud maailma ajalugu ega ole oma olemuselt kuigi palju muutunud. Sellepärast on huvitav ka episood, kus üks peategelastest näeb unes, et mängib väga oskuslikult klaverit, ning ärgates mõtleb: «Kas ma saatkonnas peaksin käituma ka nagu Liszt, kes mängib oma pala sellise kiirusega kui ei keegi teine? Kas peaksin oma mõtete kiirusega suursaadikut hämmastama, kas see kindlustaks mulle parema positsiooni? Või peaksin ma keskenduma klassikalisele kinda viskamise sümboolikale, väljakutse esitamisele, kinnas puudutab põrandat ju pehmelt?» (lk 142).

Kuigi episood on taas selline, mis ei mõju teose koguterviku seisukohalt murrangulisena, annab see võtme mitmele alltekstile, mis romaani kannavad. Neist üks ongi mäng kui selline. Romaani sõnumit võiks tõlgendada ka nii: elu ja ühiskonna toimimine on kokkuleppeline mäng, kus edukamad on need, kes suudavad osavamalt ja kiiremini mängida. Või siis lihtsalt naudivad mänguga kaasnevat pinget.

Üks Tammsaare noor tegelane on öelnud: «Kas sa siis tõesti ei tea, kui hirmus veetlev on just see mäng, ootamine ja püüdmine?» Jah, see mängu veetlus ja pinevus on ka Jõerüüdi romaanis olemas. Mis teeb lugemise päris põnevaks. Tahad ikka uue lehekülje keerata, et teada saada, mis edasi juhtub. Intrigeerivat romaanis jätkub, kuni päris lõpuni.

Sisu siinkohal paljastamata võiks esitada romaani kohta veel kaks küsimust. Esiteks: kas keegi kirevast tegelasgaleriist kannab rohkem autorihäält kui mõni teine? Tegelaste seas on näiteks nii diplomaat kui ka kirjanik, aga autorile võib olla lähedasem ka hoopis mõni naistegelane... Ja teiseks: mida ikkagi sümboliseerib pealkirjas esinev daamikinnas?

Friedrich Schilleril on ballaad «Kinnas», kus daam viskab rõdult oma kinda, lootuses, et selle korjab üles mõni osav rüütel (kahjuks selgub, et rüütel ei olegi daamist huvitatud ja viskab kinda tagasi). Sisuliselt Jõerüüt Schilleriga ei haaku, küll aga asetub ta paratamatult oma romaaniga nüüd nn kinda-diskursusesse. Kinnastel on ju päris palju tähendusvälju – alates kinda heitmisest ja lõpetades kinnaste kui valitud rõivaesemega, märgiga märkide maailmas, kus toote bränd võib määrata koha seltskonnas.

Aga võib-olla tuleks hoopis meenutada vanasõna, mis ütleb: inimene pole kinnas, et pöörad pahupidi ja vaatad, mis tal sees on. Kas romaani saab pahupidi pöörata ja öelda täpselt, mis seal sees on? Vist mitte. Aga eks loetagu ise.

Jaak Jõerüüt

«Poliitiline daamikinnas»

EKSA, 2019

363 lk

Jaak Jõerüüt, «Poliitiline daamikinnas». Foto: Raamat