Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/20/12673352t1h7e86.jpg)
Urmas ei ole päris tavaline kuuenda klassi poiss. Tal on käitumisraskused, mistõttu on ta varem olnud individuaalõppel. See tähendab, et ta ei ole õppinud koos klassikaaslastega, vaid ruumis, kus on korraga ainult tema ja õpetaja.
Nüüd aga on ema otsustanud poisi enam kui tuhande õpilasega tavakooli panna. Ehkki kooli sotsiaalpedagoog ja psühholoog on emale korduvalt selgitanud, et suur kool ei pruugi raske psüühilise erivajadusega lapsele olla parim variant, jääb ta endale kindlaks ja Urmas võetakse kooli vastu.
Poiss hakkab õppima eriklassis, kus teda toetavad eripedagoogist klassijuhataja ja abiõpetaja.
Kui Urmas septembri kolmanda koolipäeva hommikul kooli jõuab, lööb ta kaasõpilaste ees ema näkku. Samal päeval läheb ta kallale klassivennale. Lööb teda näkku ja vastu pead, nii et verd jookseb.
Neljapäeval ärritub Urmas söögivahetunnis ja virutab kandiku kokkade suunas.
Mõni päev hiljem läheb ta jälle klassikaaslasele kallale. Seekord saab klassikaaslane Urmaselt rusikaga kõhtu ja näkku.
Ei möödu poolt päevagi, kui poiss ründab vahetunnis õpetajat. Õpetaja suudab end löökide eest kaitsta, ent kuna poiss on ikka veel endast väljas ja tema ema telefonile ei vasta, kutsutakse kohale politsei ja kiirabi. Poiss viiakse haiglasse, misjärel otsustab kool ta ajutiselt õppetööst eemaldada.
Kui samal päeval kutsutakse kooli tema ema, et rääkida Urmase käitumisest ja lahendustest, ei tule sellest midagi välja, sest ema jalutab poole kohtumise pealt ruumist välja. Ka keeldub ta alla kirjutamast individuaalsele õppekavale, mis on mõeldud ajaks, mil poiss klassi õppetöös osaleda ei saa.
Kool ei suuda turvalisust tagada
See paneb kooli keerulisse olukorda. Koolijuhi kohustus on tagada koolipere turvalisus, kuid koolikohustuslikus eas last ei saa koolist välja arvata. Heal juhul saab kool kasutada ajutist õppes osalemise keeldu, sedagi kõige kauem kaheks nädalaks poolaasta jooksul, tervislikel põhjustel kauem. Lapsevanema nõusolekuta pole muudatustest mõtet rääkidagi ning kool ongi kahvlis – ei saa edasi ega tagasi.
Lastevanemate liidu juhatuse liige Kristiine Vahtramäe
Mihkel Maripuu
Kui terrori all kannatab kogu klass või see laps ise, sest tema jaoks pole see sobiv arengukeskkond, siis ei ole süsteem end õigustanud.
/nginx/o/2019/10/20/12673354t1he83e.jpg)
Koolipaus on mõeldud selleks, et täiskasvanud – kooli töötajad ja lapsevanemad – leiaksid lahenduse, et keegi end koolis ohustatuna ei tunneks. Kui lapsevanem kooli kuulda võtta ei taha, on koolil võimalused otsas.
«Kui vanem ei tee mitte midagi selle jaoks, et lapse käitumist ohjeldada, ja see on teistele ohtlik, siis see on lubamatu,» ütleb haridusministeeriumi koolivõrgu osakonna peaekspert Jürgen Rakaselg. «On naiivne arvata, et kui me teeme täpselt sama asja edasi ja kannatame vaikselt ära, siis läheb ise üle. Ei lähe, läheb hullemaks,» lisab ta.
Urmase ema lühike, ent paljudele kaasa tõmmatutele traumeeriv möödunud sügise eksperiment on nüüd lahendatud nii, et poiss on tagasi talle harjumuspärases olukorras, individuaalõppel: ainult tema ja õpetaja.
Samalaadsed juhtumid panevad aga koolijuhte küsima, kas see on erikoolide kaotamise ja kaasava hariduse propageerimise tagajärg, millega peabki leppima ja ära kannatama. Kannatajateks ei ole mitte üksnes teised õpilased. 2018. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös leidis Evelin Salu, et kaasava hariduse kasutusele võtmine on üks peamisi põhjuseid, miks õpetajad töölt lahkuvad.
Postimehega vestelnud koolijuhid leiavad, et kui koolis on tugimeeskond, siis laias laastus asi toimib. Keeruline on toime tulla just erijuhtumitega nagu Urmase lugu, kui üks õpilane hoiab hirmu all tervet kooli.
«Kaasava hariduse rakendamine mõjuanalüüsita on Eesti hariduspoliitika viimase poole sajandi suurim viga,» ütleb ühe Põhja-Eesti eduka kooli juht, kes oma nime ajalehest lugeda ei soovi. Mõjuanalüüsi puudumisele juhtisid 2017. aasta detsembri ühispöördumises tähelepanu mitu õpetajaid, koole, lapsevanemaid ja sotsiaalpedagooge koondavat organisatsiooni.
Kaasava hariduse kitsaskohad
Kaasava hariduse põhimõtte järgi on riik seadnud eesmärgiks jõuda kõigi õpilasteni ja välistada hariduslike erivajadustega laste koolielust eemalejäämine.
See tähendab, et erivajadusega õpilast ei lükata lihtsalt silma alt ära, vaid ta saab õppida kodulähedases koolis koos teistega. Uuringudki näitavad, et sotsiaalse kaasamise üks võtmeid on hariduslik kaasamine. Eestis on iga viies põhikooliõpilane hariduslike erivajadusega.
Hariduslike erivajadustega laste erilisi koole on aastatega vähemaks jäänud – eeskätt õpilaste vähesuse tõttu, milles mängib omakorda rolli üleminek kaasavale haridusele.
«Ma küll pooldan kaasavat haridust, aga praegu on selles palju lahendamata kitsaskohti,» ütleb Võrumaa Mõniste kooli juht Maarika Niidumaa. Ka lastevanemate liidu juhatuse liikme Kristiine Vahtramäe sõnul on vajakajäämisi üksjagu, aga päris läbikukkunuks ta süsteemi ei pea.
«Aga kui ühe inimese terrori all kannatab kogu klass või see laps ise, sest tema jaoks pole see sobiv arengukeskkond, siis ei ole süsteem end õigustanud,» sõnab Vahtramäe. Ta lisab, et alati ei pruugi käitumisraskuste taga olla diagnoos. Lapse vägivaldsuse põhjuseid võib otsida ka kodust.
«Tihti on need lapsed üles kasvanud keskkonnas, mis ei sobi lapsele. Siis ta kehtestabki end nii, nagu ise heaks arvab,» lausub ta. Erivajadustega laste õpetamine nõuab koolidelt aega ja raha. Ka Urmas on ikka sama kooli nimekirjas, kuid kool tellis eraõpetaja, kes õpetab poissi väljaspool koolimaja. See ei ole odav lõbu ning nõuab omavalitsuselt ja koolilt aastas umbes 20 000 eurot.
Samamoodi nõuab see koolidelt pühendumust.
Lapsevanemata lahendust ei leia
«Käitumisraskustega lapsed nõuavad rohkem tähelepanu ja nendega tulebki rohkem tegeleda,» ütleb Vääna-Jõesuu kooli juht Eddi Tomband. «Meil oli eelmisel aastal üks laps, kes kaotas kontrolli ja hakkas teisi lööma. Pidime teavitama kogu kooli lapsi, et kui on selline olukord ja ta läheb endast välja, siis tuleb temast eemale joosta ja täiskasvanutele teatada.»
Ka Tomband rõhutab lapsevanemate olulisust selliste olukordade lahendamisel. Sageli osutuvad probleemiks just eitavad lapsevanemad. Kui kodu on toetav, leitakse ka kõigile sobiv lahendus.
Plahvatusohtlikke olukordi saab spetsialistide sõnul ära hoida sellega, kui täiskasvanud lapse ümber selle nimel vaeva näevad. Kui näiteks lapsevanem jalutab lahenduste otsimise kohtumiselt minema, on koolil keeruline midagi paremaks muuta.
«On olnud juhtumeid, et lapsevanem tuleb meie juurde jutuga, et temal on mõistus otsas, tehku meie selle lapsega mida tahame, andku või peksa,» räägib Kristiine Vahtramäe.
Vägivalda ei pea taluma
On täiesti vale arvata, et selliseid olukordi (ühe käitumisraskustega lapse tõttu kannatavad teised – H. M.) tulebki taluda. Ka ei saa ükski hariduslik erivajadus vägivaldset käitumist õigustada, küll aga saab see seda selgitada.
Minu käest on üks õpetaja küsinud, mitu korda peab ta end lüüa laskma. Koolidirektor olevat talle öelnud, et kolm korda. See ei vasta absoluutselt tõele ja keegi ei pea end mitte ühtegi korda lüüa laskma. Ohtliku käitumisega tuleb midagi ette võtta.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/20/12673353t1h976c.jpg)
Kui lapsevanem ei taha aru saada, et tema lapse käitumine on teistele ohtlik, siis tuleb äärmuslike juhtumite pärast pöörduda lastekaitsetöötaja poole, kes saab omakorda pöörduda kohtusse, et taotleda lapse paigutamist kinnisesse lasteasutusse.
Kas riik annab koolidele piisavalt raha, et vajadusel lapsele muid õppevorme (väikeklass, üks-ühele õpe – H. M.) pakkuda? Jah, ma julgen öelda, et see raha on koolidel olemas. See raha on kohalike omavalitsuste tulubaasi arvestatud, aga omaette teema on see, kui palju sellest jõuab koolini. Me oleme saanud mitmelt poolt signaale, et alati see raha kooli ei jõua.
Selline käitumine on minu hinnangul alatu ja paneb kooli täiesti ebavõrdsesse olukorda. Ei ole mõeldav, et kool peaks ise hakkama saama ja raha leidma.
Probleem on teada, aga keegi ei tegele
Mõniste kool Võrumaal on sotsiaalpedagoogi otsinud üle aasta, logopeedi otsiti kaks aastat. Nii on kool koos lapsevanema ja nõustamiskomisjoniga välja selgitanud, millist abi laps vajab, kuid seda pakkuda ei suuda.
«Koolil ei ole probleemi õpetajate leidmisel, aga üle Eesti ollakse hädas tugispetsialistide leidmisega,» ütleb Mõniste kooli juht Maarika Niidumaa. «Probleem on kõigile teada, aga seda pole siiani suudetud lahendada.»
Koolidele on küll toeks Rajaleidja keskused, ent nemadki on ülekoormatud ega suuda vajadust katta.
«Tõepoolest ei saa öelda, et meil oleks vähe tööd või väike koormus,» ütleb Innove Rajaleidja Kagu-Eesti piirkonna juht Mereli Mändmets. Ta kinnitab, et ükski abivajaja abita ei jää. Vahel peab seda lihtsalt mõnda aega ootama. «Psühholoogi juurde alla kahe nädala meil tavaliselt aega pole. Sotsiaalpedagoogi vastuvõtule saab Võrus nädalaga.»
Mõniste kooli kogemus näitab sedagi, et kui käitumisraskustega laps vajab eraldi õpet, siis ei jätku selleks alati raha. Niidumaa näeb, et siin kuluks ära riigi suurem tugi. Praegu ei käi riigirahastus tema sõnul vajadusega sama jalga.
«Kui riik on võtnud suuna, et kõik lapsed käivad tavakoolis, siis peab selleks ka raha tulema. Nii ei saa, et teeme otsuse ära ja koolid vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.»