Maasikavaht merel

Maris Pruuli sinse päästevestiga Foto: Tiit Pruuli

Merendusajaloost on teada, et esimesed naised pääsesid suurte laevade peale tööle nii, et pidid end meesteks maskeerima. Merele kippusid need kanged naised eri põhjustel – kes tahtis olla armastatu lähedal, kes sõjalaeval isamaad teenida, kes põnevas ja erutavas ümbruses viibida. Admiral Bellingshauseni pootsman Maris Pruuli räägib oma loo.

Meri tuli kohinal me koju paarikümne aasta eest, kui jahtlaev Lennuk esimese Eesti purjekana Tallinnast Tallinna ehk üle kõigi meridiaanide vaid looduslikke veeteid kasutades ümber maailma sõitis. Lennuki meeste kaasad ei olnud mitte lihtsalt kaldal ootajad, vaid osa kaldameeskonnast, kelle ülesanne oli samuti reisi õnnestumisele kaasa aidata. Kui niimoodi aktiivselt kaasa elades ootad meest poolteist aastat merelt koju, siis tahes-tahtmata hakkad lisaks mehele armastama ka merd. Esialgu kas või abstraktselt, n-ö platooniliselt.

Aga samm-sammult süvitsi liikudes juhtub sageli nii, et muutud kirglikuks.