Püstitaksin küsimuse teisiti: kummasse me rohkem usume? Kummal on kaotada rohkem? «Press on kõva. Saavutada on vaja kogu aeg. See on hullem kui Eesti jalgpallikoondis, sest jalgpallurite puhul on iga vähem kui kuueväravaline kaotus meeldiv ja ootamatu üllatus, aga ajakirjandusse on inimestel endiselt usk,» nenditi ettekandeks.
Nüüd ei jää midagi muud üle, kui tuleb kunstimeistritele kõik puust ja punaseks ette teha. Iga vähem kui kuueväravaline kaotus pole jalgpallisõbra jaoks sugugi mitte meeldiv ja ootamatu üllatus. Isegi mitte neljakordsele maailmameistrile Saksamaale, kes mängis 80 minutit vähemuses ja lõi selle aja jooksul kõigest kolm palli meie väravavõrku. Räägitakse, et on olemas väike vale, suur vale ja statistika, aga vaadakem arvudele otsa ja tõele näkku: selles valiktsüklis on seitsme seni peetud mänguga löödud meie rahvuskoondisele 21 väravat, seega keskmiselt kolm väravat ühe mängu kohta. Kriitikud muidugi heidavad ette meie vähest resultatiivsust: kaks väravat seitsme mängu peale pole palju; aga kui uskuda asjaosaliste mängujärgseid kommentaare, on meil igas mängus olnud paar-kolm sajaprotsendilist võimalust (isegi võõrsil mängus Saksamaaga, mil Sergei Zenjov lõi kaks lööki väravaraamidesse).
/nginx/o/2017/06/09/6765923t1hc2f6.jpg)
/nginx/o/2019/10/26/12687892t1h13e5.jpg)