Ene-Margit Tiit: keeleküsimus rahvaloendusel

Rahvaloendaja töövahendid. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Keeleoskuse kohta info kogumisest rahvaloendusel ja muul viisil kirjutab statistikaameti rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit.

Läheneva rahvaloenduse metoodika ja sisu ümber on tekkinud suur arvamuste ja vaidluste virvarr, kus iga arvaja on asjatundja (nagu mõneski muus valdkonnas) ja domineerib mõtteviis, et vana ja läbiproovitu on hea, uus ja moodne aga paha. Selle kirjatüki pühendan ma oma headele kolleegidele keeleteadlastele, kellega seni olen tundnud end ühte leeri kuuluvat.

Esimene märkus on: rahvaloendus ei ole tavaline uuring, kuhu saab suvaliselt küsimusi lisada või neid muuta. Rahvaloenduste üldised põhimõtted lepiti kokku juba 19. sajandi teisel poolel rahvusvahelisel statistikute konverentsil (kus oli ka Tartu ülikooli esindajaid) ja need kehtivad praeguseni, kui loendused toimuvad ÜRO egiidi all. Euroopa riikides koordineerib loendusi Euroopa Liidu statistikaamet (Eurostat), kus üldised põhimõtted ja nende muudatused on vastu võtnud kollegiaalselt kõik osalevate riikide esindajad.

Kuna loendused on äärmiselt ressursinõudlikud statistikatööd, on väga hoolikalt kaalutud kohustuslike väljundtunnuste hulka. Käesoleva loendusvooru puhul on nende arv Euroopas 38. Lisaks kohustuslikele väljundtunnustele on riikide loenduskomisjonidel võimalik loendustunnuste hulka lisada mõned selle riigi jaoks eriti vajalikud tunnused, mille põhjenduseks on varasem traditsioon ja üldine riiklik huvi. Eesti loendusmeeskond valis seekord lisamiseks välja kaks tunnust – (etnilise) rahvuse ja emakeele, mis on (küll pisut erinevas sõnastuses) esinenud peaaegu kõigis meil varem toimunud 11 rahvaloenduses. Kaalumisel oli ka riigikeele oskus, aga kuna 2016. aastal toimunud tarbijaküsitluses seda tunnust ei olnud üldse mainitud, jäi see kõrvale.