Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/17/5968575t1h97e7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/31/12701162t1hd954.jpg)
Milliseks võib kujuneda Venemaa eesootav presidendivahetus ja mida see Eestile tähendab, kirjutab riigikogu väliskomisjoni liige Raimond Kaljulaid.
Üks kõige olulisemaid küsimusi Venemaa valitsusringkondade jaoks on see, mis saab aastal 2024. Venemaa presidendi Vladimir Putini teine ametiaeg lõppeb ning kehtiv põhiseadus ei luba tal kandideerida kolmandaks ametiajaks. Vastust sellele küsimusele ei tea mitte keegi, ega saagi teada. Otsust ei ole tõenäoliselt langetatud isegi Kremli kõige kitsamas ringis.
Riigijuhtide vahetus võib olla keeruline küsimus ka demokraatlikes riikides, rääkimata siis Venemaast.
Briti peaminister Margaret Thatcher viivitas võimult lahkumisega, kuni tema enda erakond ja valitsuskabineti liikmed pidid teda selleks sundima. Watergate’i skandaali sattunud Ameerika Ühendriikide president Richard Nixon loobus presidendi ametist alles siis, kui sellest kinni hoida ei olnud enam võimalik.
Ka meil Eestis on praegu ametis peaminister, kellele tema konkurendid on ette heitnud võimu külge klammerdumist.
Venemaal on olukord muidugi hoopis keerulisem ja mitmekihilisem.
Kui venemaalastega arutada, kellest võiks saada Putini mantlipärija, pakutakse poliitikuid, kelle tuntus on suurem. Osa inimesi usub, et pigem «leitakse» keegi, kes on veel tundmatu nagu Putin ja Medvedev omal ajal.
Vladimir Putin sai presidendiks pärast tema eelkäija Boriss Jeltsini ootamatut tagasiastumist aastatuhande vahetusel. Arvatavasti sundis Jeltsinit tagasi astuma tervis ning soov kindlustada enda ja oma perekonna majanduslik ja füüsiline julgeolek. Jeltsin lahkus ja ei võtnud pärast seda enam poliitikas sõna, erinevalt näiteks oma eelkäijast Mihhail Gorbatšovist, kes on jätkanud nii oma riigi kui maailmapoliitika kommenteerimist ka pärast ametist lahkumist.
Jeltsin tuli võimule pöördelistel aegadel ja riigikorda muutnud sündmuste käigus, Gorbatšovile eelnenud Nõukogude Liidu liidrid üldjuhul surid oma ametis. Välja arvatud Nikita Hruštšov, kes kaotas oma autoriteedi ja võimu, ta jäeti küll ellu, kuid kaotas sisuliselt ikkagi vabaduse – kuigi teda ei pandud otseselt vangi või ei hävitatud laagrites.
Venemaa viimane tsaar aga mõrvati koos kogu perekonnaga. Ajaloos kaugemale tagasi minna ei ole ilmselt mõtet, et tõestada: võimuvahetus Venemaal on alati olnud delikaatne asi.
Oktoobris ilmus Moskva Carnegie keskuse välja antud mõttepaber, kus eksperdid Deniss Volkov ja Andrei Kolesnikov püüavad ennustada, mis saab aastal 2024. Analüütikute hinnangul on Putinil mõistagi vaja leida enda asemele samasugune figuur, nagu tema oli Jeltsini jaoks – troonipärija, kui Putin otsustab aastal 2024 presidendiametist lahkuda, mis ei ole aga kindel.
Kuid erinevalt Jeltsinist on vähe tõenäoline, et Putin riigi juhtimise täielikult üle annab ja pensionile läheb. Pigem muudetakse poliitilist süsteemi selliselt, et praegune president jääb mingis uues ametis jätkuvalt mängima olulist ja mõjukat n-ö rahva isa, rahvusliku liidri rolli, tagades süsteemi stabiilsuse. Putin annab võib-olla käest ameti, aga mitte võimu. Just süsteemi stabiilsus on Venemaa praegusele eliidile väga oluline. Omavahel läbi põimunud võimu- ja omandisuhete säilitamine on nende eluline huvi.
Selles valguses võib tulevase presidendi isik olla üldsegi teisejärguline küsimus. Reaalset võimu ta enda kätte nagunii ei saa. Isegi kui Kalev Stoicescul on õigus (Postimees 15.10) ning Putini järeltulijaks presidendi ametis saab kaitseminister Sergei Šoigu, siis see ei tähenda veel seda, et Šoigu hakkab Venemaad juhtima!
On vähe tõenäoline, et Putin riigi juhtimise täielikult üle annab ja pensionile läheb. Pigem muudetakse poliitilist süsteemi selliselt, et praegune president jääb mingis uues ametis jätkuvalt mängima rahvusliku liidri rolli.
Ja üldse, ma kahtlen selles Šoigu-teoorias. Putin on sündinud 1952, Šoigu 1955 – vanusevahe on kolm aastat. Kui üldse presidendi ametist ära minna ja midagi nii riskantset nagu riigikorralduse muutmine ette võtta, siis võiks sellega kaasneda ikkagi teatud värskendus esindusisikute reas.
Pigem on minister Šoigu praegu oma karjääri tipus. Ma kahtlen ka selles, et Šoigu on Putinile nii lähedane isik, kui ühistelt puhkusepiltidelt paistab – Šoigul ei ole julgeoleku- ja luureteenistuste tausta. Putini huvi on praegu maailmapoliitika, Lähis-Ida jne. Nendes küsimustes ei ole Šoigul ulatuslikke kogemusi, erinevalt neist, kes on aastakümneid lugenud salajasi ettekandeid.
President Barack Obama nõunik Ben Rhodes pühendab oma mälestustes märkimisväärse osa sellele, kuidas USA püüdis Venemaa poliitikas teha panuse Dmitri Medvedevile ajal, kui ta oli president. Obama ja tema nõunikud lootsid, et «liberaalsema Medvedevi» kaudu on võimalik Venemaa poliitikat läänele vastuvõetavamaks kujundada ning saavutada seda, mida Putini ajal ei olnud võimalik saavutada. Mõistagi selgus lõpuks, et mingit «Medvedevi aega» pole Venemaa poliitikas kunagi olnudki.
Carnegie aruande koostajad viitavad, et kui venemaalastega fookusgruppides arutada, kellest võiks saada Putini mantlipärija, pakutakse poliitikuid, kelle tuntus on suurem – peaminister Medvedevit, eelmainitud kaitseminister Šoigut, välisminister Lavrovi, Moskva linnapead Sergei Sobjaninit jt. Osa inimesi usub, et pigem «leitakse» keegi, kes on praegu veel tundmatu, kuid tingimata aus ja rikkumata inimene – nagu Putin ja Medvedev olid omal ajal praktiliselt tundmatud figuurid. Kuid mis on veel olulisem: vene ühiskonna enamusele sobib nii Putini jätkamine presidendi ametis kui ka see, et ta määrab endale järeltulija.
Kas see muutub ja Venemaa uus põlvkond hakkab nõudma õigust ise otsustada, kes nende üle valitseb? Aeg näitab. On neid, kes usuvad, et tegelikult on suurem poliitiline kriis Venemaal lähemate aastate või koguni kuude jooksul väga tõenäoline. On neid, kes ütlevad, et unustage ära – selleks lihtsalt ei ole eeldusi.
Mida eelöeldust järeldada? Seni on lääs paljuski püüdnud Venemaad muuta endasarnaseks. Oleme kindlasti punktis, kus peame endalt küsima, kas see eesmärk on vähemalt keskpikas perspektiivis saavutatav. Ja kui ei ole, mida me siis teeme? Ja mis üldse on need «euroopalikud väärtused», mida näiteks Eesti praegune valitsus Venemaalt saab nõuda, kui sellesama valitsuse ühe erakonna liikmed käivad süstemaatiliselt vaenamas Eesti seksuaalvähemusi?
Osa lääne poliitikuid on kõigiti vältinud kontakte Venemaa liidritega. Ka Eestis peetakse seda ebasoovitavaks, kuigi uue valitsuse tasemel on siiski kolleegidega tööasju räägitud. On praktilisi küsimusi, mida lihtsalt pole võimalik muul moel lahendada kui ministrite tasemel. Mis me siis teeme? Tahame neid lahendada või ei taha?
Euroopa vaates on meie jaoks oluline küsimus, mida me teeme, kui Euroopa Liit tervikuna hakkab taotlema enda ja Venemaa suhetes ümberkorraldusi. Kas Eesti soovib selles osaleda? Kui soovib, siis millist lisandväärtust saame oma partneritele pakkuda, kui me ise Moskvas ei käi, sealseid meeleolusid tegelikult ei tea ja Venemaa juhtkonnaga aastaid ei suhtle?
Ma mõistan täielikult neid, kelles Venemaa-küsimus tekitab väga suurt ebakindlust. Ajalugu, kaasa arvatud lähiajalugu, on väga keeruline. Samuti on selle ümber selline sisepoliitiline kirgede möll, et tark poliitik selliseid küsimusi üldse ei esita ja piirdub avaldustega stiilis «tervishoid vajab lisaraha» või «peame rohkem tähelepanu pöörama regionaalpoliitikale». Kuid see kahjuks ei tee Venemaa-dilemmat olematuks.