Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/31/12703909t1hf3c0.jpg)
Äsja Eesti Draamateatris esietendunud Lee Halli «Võrk» juhatas sisse hooaja, mis koosneb nüüdseks teist aastat peanäitejuhina töötava Hendrik Toompere jr koostatud repertuaarist ning peaks näitama, millised kunstilised või kultuuripoliitilised tuuled draamateatris puhuma hakkavad.
Noore juhi ning vana ja väärika teatri kombinatsioon tekitab tahes või tahtmata pisut kõrgendatud huvi, mis ei tähenda, nagu teatrivaatlejad peaksid sisse võtma äraootava «noh, raba meid»-poosi, lõug üleval ja käed rinnal risti.
Omamoodi tuul ja minu jaoks igati positiivne on juba see tõsiasi, et uuslavastuste arv pisut väheneb. Mis ei tähenda repertuaari vaesumist, vaid vastupidi – ehk siis, nagu loodab peanäitejuht, saab ressursse kvaliteeti suunata. Ja laias laastus ei ole praegu draamateatrile (tema draamateatrilisuses) midagi ette heita.