Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/01/12706134t1h8554.jpg)
Oh neid eelarvamusi! Tuulikki Bartosiki teine sooloplaat „Torm veeklaasis“ on sümpaatne õige mitmel põhjusel. Millegipärast peetakse akordioni kahetsusväärselt sageli üpris igavaks ja tolmunud instrumendiks, mis sobib pigem seenioride sülle ja kõrvadele.
Eks ta muidugi sobib ka sinna ja ega ses midagi halba olegi. Ent Bartosiki mäng ja interpretatsioon toovad suisa filigraanselt esile akordioni erinevaid ning tõepoolest äärmiselt mitmekesiseid võimalusi ja külluslikke variatsioone.