Jõuan Püünsi kooli huvikeskusesse teisipäeva pärastlõunal, mind on ootamas lõbusalt sumisev ruumitäis noori ja mõned õpetajad. Selle päeva kahe viimase koolitunni asemel olen kavas mina ja nii mõnigi noorhärra rõõmustab, et vene keele tundi sel sügisesel pärastlõunal minema ei pea. Esiritta on end sisse seadnud grupp tüdrukuid, kes minu küsimuse peale, kes teist reedeti kliimastreikidel käib, kohe varmalt käe tõstavad. Greta algatuses kaasalööjaid on nii neli-viis ja neist paar tütarlast täpsustavad, et on ainult mõne korra osalenud. «Ma ise küll läheks, aga vanemad ei luba koolist puududa,» ütleb üks neist ja mitu noogutab kaasa. Kui Greta pildi seinale kuvan, lööb ruum äratundmisrõõmus kihisema: «See on ju Greta!»