Oled sa kunagi tänaval teeselnud, et räägid telefoniga?

  • Postimees avaldab koolilehtede konkursile saadetud lugusid.
  • Loo autor on Tallinna 21. kooli ajalehe Lennuk kaasautor.

Peaaegu kõigil tüdrukutel on rääkida vastikuid lugusid ahistamisest.

FOTO: Eva Renter

Äkki oled peas kalkuleerinud, et kui nüüd peaks kiiresti põgenema hakkama, siis kõige kiirem oleks kontsakingad jalast ära lükata ja jooksma hakata? Noormehed, ärge heituge minu kontsajutust, ka teile võib see huvitavaks lugemiselamuseks kujuneda.

Kui olin seitsmeaastane, õpetas mulle minust paar aastat vanem sõbranna, kellega olime parasjagu õhtupimeduses koduteel möödumas meie poole pilke saatvast lärmavast kambast, et ohu korral, paremate vahendite puudumisel tuleb haarata taskus pikim võti peopessa, et end hädaolukorras selle terava otsaga kaitsta. Tänaseks on sellele ühele enesekaitsenipile lisandunud juurde teisigi, sest ebamugavust valmistavaid olukordi koguneb aina juurde.

Lastena kuulsime pidevalt loenguid sellest, et võõraste inimestega ei tohi kaasa minna. Pidime lubama oma vanematele, et me ei võta vastu tundmatu inimese pakutavaid maiustusi ega ütle oma andmeid suvalisele vastutulijale. Igaüks meist sai eraldi loo, olgu selleks siis jutt võõrastest, kes lapsi kommiga kaasa meelitavad, või lugu valgetest kaubikutest, kus oodatakse parajat hetke, et just sind peale tõmmata. Lood olid erinevad, aga sisu jäi samaks – valvsust ei tohi kunagi kaotada.

Ajad on muutunud ja juba ammu on vanemate suust kadunud jutud linnas ringi liikuvast kommionust. Käitume targalt ning erinevalt Punamütsikesest hoiame hämaras kõndides oma trajektoori väga kindlalt paigas, kuid see ei tähenda, et pole hunte, kes meid õigelt teelt kõrvale meelitada proovivad.

Algul arvasin, et küllap on asi lihtsalt minus, aga mida rohkem see teema jutuks tuli, seda suurem oli minu üllatus, kui avastasin, et kommionusid, kelle eest meid kunagi nii järjekindlalt hoiatati, on terve Eesti täis ja kokkupuude nendega on oodatust sagedasem. Ei, nad ei ole mehed, kes pulgakommidega sind endaga kaasa proovivad meelitada. Nad on inimesed, kes on tänavatel platsis niipea, kui pisutki pimedamaks hakkab minema, et sind endaga kaasa kutsuda. Leebeim variant on sõnadega, mõni väike kompliment ja silmapilgutus, kuid sellega ei pruugi ilmtingimata olukord piirduda. Tütarlapse kõrval lonkimine võib kujuneda pikemaks jälitamiseks või tagaajamiseks. Erakordne pole ka juhtum, kui jälitatakse noort tüdrukut tükk maad autoga, ikka selleks et samal ajal neiut autosse meelitada. Mida selle vastu teha saab? Absoluutselt mitte midagi.

Mingil põhjusel on tänaval ligitikkumise teema tabu. Mis seal ikka rääkida, tegu on ju vaid lihtsa meelitamisega, kas pole? Milleks rääkida sellest, et iga kord, kui tundmatu inimene noorega tänaval juttu proovib alustada, hakkab teisel süda poole tugevamalt taguma, peopesad tõmbuvad higiseks ja mõttes rehkendatakse erinevaid variante, kuidas kõige kiiremini ohutusse paika jõuda. Olen palju rääkinud tüdrukutega, kes on täpselt sama hämmingus, nagu olin mina kunagi, kui saavad teada, et nad pole ainukesed, kes tänaval pidevaid küllakutseid saavad. Mõnes mõttes on see lausa vihale ajav, kui tohutult tavalised ja normaalsed sellised situatsioonid on. Mis ärritab aga veel rohkem, on tagasiside inimestelt, kes pole ise kunagi taolise olukorraga kokku puutunud ning on seega veendunud, et tüdrukud mõtlevad taolised sündmused hirmsamaks, kui need tegelikult on. Teate küll, aetakse lihtsalt vahtu, sest tegelikult ei ole ju olukord linnapildis nii hull, kui tütarlaste jutt seda arvata laseb, ega ju? Rääkisin meie enda kooli õpilastega ning lood, mida kuulsin, olid uskumatud.

Kuidas see siis käib? Enamikel juhtudest hakatakse õhtul üksinda liikuva neiu kõrval käima ning proovitakse alustada juttu. Võib juhtuda, et alustatakse viisakalt, kuid pole üldse välistatud, et küsitakse ka otse suurema sissejuhatuseta, et kas on soovi ööseks mehega kaasa minna. Nagu eelnevalt mainisin, on ka juhtumeid, mil sõideti autoga kilomeetreid kõrval, et manguda jalakäijat enda sõidukisse istuma. Teinekord võib olukord muutuda ka füüsiliseks, kui tikutakse vägisi põsele musi andma või muud moodi oma hetkelist kiindumust näitama.

Peaaegu kõikidel tüdrukutel oli rääkida lugusid ning kõigil neil oli üks eesmärk: näidata, kui väga sellised intsidendid häirivad, ja öelda, et selline käitumine ei ole okei. Siin on neist vaid üksikud lood.

«Kell oli umbes kuus ja väljas oli valge, käisin juba talvemantli ja sooja mütsiga. Justkui välguna selgest taevast tundsin kellegi sõrmi oma intiimpiirkonnas. Takerdusin ja ei suutnud end enam liigutada ja sõbranna mu kõrval ei saanud aru, mis juhtunud oli. Läksin täiesti endast välja ning hakkasin kõva häälega nutma. Helistasime kodus emaga politseisse ja pidin kirjeldama meest, kes mind tänaval alandas. Pisarsilmil läksime järgmisel päeval politseisse, kus kirjeldasin juhtunut uuesti ja kuulasin jutte, kuidas kabistaja teisi tüdrukuid katsus. Ma olin siis alles 13. Kõige rohkem häirib mind see, et politsei ei saa midagi teha, kui keegi mind jälitab, sest mulle ei põhjustata füüsilisi vigastusi.»

«Viie aasta jooksul on ette tulnud jälitamisi ja kahtlasi mehi, kes tänaval ligi tikuvad. Need on jätnud sügava jälje ja pipragaasita kodust lahkumine on mõeldamatu. Sellel õppeaastal on juhtunud juba 3 intsidenti – jälitav mees kaubanduskeskuses, jutuisuga mees, kes soovis väga rääkida, ja kolmas, kõige hirmsam sellel aastal, mees, kes reaalselt mulle järele jooksis, kuigi palusin, et mind rahule jäetaks. Sel õhtul tühistasin oma plaanid sõpradega kokku saada, sest keeldusin pimedas kodust väljumast.»

«Ma võisin olla 14-aastane ning üks 40ndates mees tuli üle tänava rääkima ja kõndis kogu pika tänava kaasa ja kutsus muudkui enda juurde õlut jooma ja aega veetma. See on rõve ja kohatu, eriti arvestades, et olin alles nii noor. Nüüd oskan juba sellistele kutsetele enesekindlamalt vastata, sest tean, et need meesterahvad on ilmselt purjus ja ei kontrolli kõike, mis suust välja tuleb, aga samas tekitab see nii rõveda tunde, nagu nad võiksid mulle öelda, mida iganes soovivad.»

«Istusin kohvikus laua taga, kui mees kohvikusse sisenes. Mees hakkas mulle rääkima, et ta oli kord Vene ohvitser, kuid mina oskasin tema poolsegasele jutule vaid külmalt ja sarkastiliselt vastata. Mul oli halb tuju ning ta ei tundunud mulle eriti sümpaatne. Siis ütles võhivõõras mulle, et tema süda kuulub minule ning et me tema poole läheksime. Ma vaatasin talle otsa ning ütlesin: ei, aitäh. Siis sai mehel tee otsa ning mina suundusin leti äärde teenindajaga jutustama. Mees pani mütsi pähe ja tuli meid, eestlannasid, tänama. Siis võttis ta mult ümbert kinni. Hingasin rahulikult sisse ja välja. Kas lüüa mehel nina veriseks või mitte? Siis tegi ta mulle ühe põsemusi ning läks uksest välja.»

Võib-olla on mõnel ikka veel raskusi mõistmisega, milles täpsemalt probleem siis seisneb? Tegelikkuses ei tea meist mitte keegi, kui tõsiseks võib olukord tänaval jalutades kujuneda. Kas sündmus piirdub lihtsa küsimusega või muutub see kiiresti millekski vägivaldseks? Tegemist on kohatu ning ebameeldiva olukorraga, millele ei pöörata tähelepanu, sest tegemist pole karistatava süüteoga, vaid kõigest sõnadega. Mõne jaoks võib olla see pelk meelelahutus, kuid teine tunneb ennast selle tõttu alaväärse ja solvatuna. Kuhu on kadunud kombed ning mis on saanud elementaarsest viisakusest? Kõik teavad oma õigust põhiseadusest tulenevale mõtte- ja sõnavabadusele, kuid kiputakse unustama oma kohustust teist kohelda tema väärikust alandamata.

Ma ei kirjuta siin ühe inimese arvamusest, vaid annan mitmetele eakaaslastele platvormi, et rääkida sellest, mis neid häirib. Kuigi ei ole otsest viisi, kuidas pidevaid küllakutseid tänavatel takistada, ei pea neid ka tunnustama. See ei ole kompliment ega meelitus, mille üle tänulik olla, vaid domineerimissoov, mis on tingitud igavusest ning üksildusest. Oleme vähemalt meie, noored, üksteise vastu lugupidavad ning õpetame oma järeltulijaidki üksteist austama, olenemata soost, usulisest taustast või poliitilistest vaadetest. Tänavail jalutagem enesekindla ja tugeva hoiakuga, mis ütleb: «Sa ei taha minuga jamada!»

Tagasi üles