Kummalisem kui Tallinna Lollideküla

Earthshipi ökokommuuni elumaja, mille ehitamisel on ka veidi loomingulist vaeva nähtud. Foto: Priit Pullerits

Seal, kus kaartide järgi poleks pidanud olema midagi, ilmusid ühtäkki keset rohekat, ent trööstitut tühermaad silmapiirile kentsakad, ebamaised elamud. Kas mingi vandenõulaste kinnine kommuun?

Järsku liikus jalg gaasipedaalilt pidurile. «Mis, kurat, see siin nüüd on?!»...

Hõreda liiklusega tee – hea, kui üks auto kolme minuti jooksul vastu sõitis – läks noolsirgelt üle kõnnumaa. Või kõrbe. Ükskõik, kuidas seda tasandikku nimetada. Igatahes oli see kõle, näis viljatu ja trööstitu. Taimestik oli kidur, põlvekõrgune. Tuul ulus lõikavalt, justkui püüaks kõrvu peast rebida. Ja siis järsku paremat kätt kummalised ehitised, nagu Disneylandi futuristlikus, ent nüüdseks vananenud teemapargis või Hollywoodi ulmefilmis, mis vändatud enne digipööret.

Kui auto peatus, jäin, jah, tõepoolest jõllitama. «Mis, kurat, see siin nüüd on?!»

Kaardil seda kohta märgitud polnud.

Mõned kilomeetrid varem olin ületanud