Venemaalane rääkis, miks ta paadiga Narva jõe ületas ja Eestis poliitilist varjupaika taotles

Stanislav Nikitin elab Eestis varjupaigataotlejate keskuses.

FOTO: Николай Андреев

Jõgevamaal Vägeva külas asuvas varjupaigataotlejate keskuses elab venemaalane Stanislav Nikitin. Ta arvab, et lähiajal saadetakse ta tagasi Venemaale, kust ta möödunud suvel ärandatud paadiga Eestisse sõudis. Stanislav rääkis Rus.Postimehe ajakirjanikule, miks ta otsustas illegaalselt piiri ületada ja mida kavatses Euroopa Liidus teha.

Tulevase põgeniku tormiline elulugu

Erinevat teed pidi Eestisse saabunud põgenikud elavad spetsiaalsetes varjupaigataotlejate vastuvõtukeskustes Lääne-Virumaa piiril ja Jõgevamaal – Vao ja Vägeva külas. Stanislav Nikitin sattus siia pärast seda, kui ärandas Vasknarvast teisel pool jõge paadi, sõudis sellega üle piirijõe ja andis end Eesti piirivalvurite kätte.

Stanislavi sõnul ei ole see tema elu suurim seiklus. Mees sündis Narva veehoidlast mõni kilomeeter eemal metsatööliste asulas Tšernovskojes. Külas elas palju kriminaalse taustaga inimesi ning ta nägi lapsepõlves palju lööminguid ja pussitamisi. Samas hakkas ta juba 12-aastaselt kohalikes metsades jahil käima ning temast sirgus sitke noormees.

Kui tuli aeg sõjaväkke minna, võeti Stanislav Dzeržinski-nimelisse diviisi – sisevägede eliitväeossa. Seal lõpetas Stanislav seersantide kooli, kuid teenistus lõppes enneaegselt – väeosa komandörid saatsid ta psühhiaatriahaiglasse. Pärast läbivaatust viisid sõjaväelased ta koju. Tagasi tsiviilellu tuli ta diagnoosiga «aeglaselt kulgev skisofreenia» ja ilma väljavaateta leida hea töökoht.

Alles 90ndatel aastatel, väidab Stanislav, tühistas meditsiiniline komisjon talle pandud diagnoosi.

Tulihinigeline korruptsiooni vastu võitleja

Stanislav Nikitini sõnul saadeti ta psühhiaatriahaiglasse siis, kui ta hakkas esitama ebamugavaid küsimusi, aga pärast kirjutas koguni ametliku kaebuse vargustest väeosast.

«Ehitatakse sööklat, ehitusel töötab neljast kohalikust koosnev brigaad,» meenutab ta. «Iga päev tuuakse kohale midagi ehituseks vajalikku, aga see satub hoopis ülemuste suvilatesse ja garaažidesse.»

Alates sellest ajast tegeleb Stanislav korruptsiooni paljastamisega, mille tunnuseid leiab ta ka kõige ebaharilikematest kohtadest. 90ndate lõpust saadik on ta olnud alaline miilitsa informeerija, teatades oma kahtlustest seoses varguste ja altkäemaksuga.

«Ma käisin jahil, aga ise saate aru, et sellise diagnoosiga ei oleks relvaluba antud. Seepärast tuli koostööd teha,» rääkis Stanislav.

90ndatel, kui Venemaal tekkis eraettevõtlus, töötas Stanislav kümme aastat mitmete kommertsstruktuuride kaitses, tehes samal ajal jätkuvalt koostööd miilitsaga.

2000ndate alguses mattis Stanislav mõne aasta jooksul ema, isa, venna, ämma, läks naisest lahku, tema poeg sattus liiklusõnnetusse ja jäi napilt ellu… Olles kaotanud peaaegu kõik, püüdis ta alustada uut elu. Ja hakkas tegelema metsa müügiga.

Tšernovskoje küla ümbrus on metsa poolest rikas ja selle hinnalise ressursi ümber tekkis aastate jooksul ulatuslik kriminaalne majandus. Paljud puuraidurid võtsid maha riigimetsa. Politseinikud püüdsid neid, aga selles valdkonnas oli lihtne korruptsioonile jälile jõuda.

Olles uues äris end sisse seadnud, otsustas Stanislav liikuda naabruses asuvasse Pihkva oblastisse, Peipsi järve naabruses asuvasse Oudova linna. «Ise saate aru – minevik pole kiita, vaenlasi palju, heasoovijaid veel rohkem. Pihkva oblastis oli 90ndatel vaikne, rahulik, bandiite justkui polnud. Ja ma otsustasin sinna kolida,» meenutab Stanislav. «Kuid see vaikus osutus petlikuks.»

Stanislav meenutab  mitut tolle aja kõmulisemat kuritegu. Kõige kõmulisemat juhtumit kajastasid isegi Venemaa föderaalsed meediakanalid. 2009. aastal hukkusid Oudova miilitsaülem ja kohalik kriminaalne autoriteet granaadiplahvatuses. Nad istusid autos, ajasid juttu ja nagu juurdlus tuvastas, plahvatas granaat, kuna üks neist käsitses seda oskamatult.

Lõplikult pettus Stanislav kohalikes võimudes siis, kui üheksa aastat Pihkva oblastit juhtinud kuberner Andrei Turtšak läks ametikõrgenduse tulemusel Moskvasse ning temast sai senaator ja Ühtse Venemaa peanõukogu sekretär. Pärast seda käis Stanislav isegi Peterburis Pihkva ametnike-korruptantide peale kaebamas.

Lihtsaim väljapääs – piiri ületamine

Uues kohas ja uues ametis polnud Stanislavil tema kirgliku korruptsioonipaljastuse tõtt kerge. Ta jätkas ametnike peale kaebamist nii ajakirjandusele kui ka FSB-le. Käesoleva aasta alguses pidasid politseinikud ta kinni joobes peaga sõiduki juhtimise pärast. «Lihtsalt nad tahtsid mind altkäemaksu andmiselt tabada,» on Stanislav veendunud.

Ta kinnitab, et polnud selleks ajaks juba ammu joonud. Kuid meditsiiniline ekspertiis näitas tugevat joovet ja kohus võttis temalt juhiloa ära. See tähendas aga, et oma tööd Stanislav edasi teha ei saa. Selle tõttu ei  olnud tal võimalik maksta trahvi, mida lubati asendada vangistusega…

Tekkinud olukorras otsustas Stanislav põgeneda välismaale. Juunis saabus ta piirkonda, kus Narva jõgi voolab Peipsist välja.

«Ärandasin puhkebaasist paadi,» räägib Stanislav. «Alguses olin peidupaigas, uurisin variante… Seda enam, et olin selles kandis veel enne piiri tekkimist jahil käinud. Teadsin seal kõike. Alguses tahtsin teises kohas üle minna – seal on samuti kalameeste baas, aga kinnine – seal olid ilma aerudeta vanad paadid. Lõpuks leidsin hea ja kitsa lõigu – kiired tõmbed aerudega ja tehtud.»

Vao pagulaskeskus. 

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Näeb korruptsiooni kõiges

Sattudes varjupaigataotlejate keskusesse, pettus Stanislav Nikitin Eestis kiiresti. Ka siin kahtlustab ta kõikjal korruptsiooni ja põgenike ülalpidamisele mõeldud raha varastamist.

«Tubades on vanad arvutid, vanad telerid, vana mööbel… Euroliit annab ju korralikke summasid – saate isegi aru,» räägib ta.

Elu Eestis muutis keerulisemaks ka konflikt ühe naabriga, kes on samuti Venemaalt. Aga üldiselt on Stanislav veendunud, et talle keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest just nimelt kehvade suhete pärast keskuse juhtkonnaga.

Eestis saab Stanislav 150 euro suurust toetust. Eluase on tasuta, kuid kõik muu, sealhulgas toiduained ostab ta ise. Põgenikke ei hoita Väos ja Vägeval luku taga ning nad võivad keskusest ära käia. Mõned, räägib Stanislav, sõidavad isegi Tallinna. Varjupaigataotlejate keskus korraldab oma asukatele riigi tutvustamiseks ekskursioone, kuid Stanislav neist osa ei võta – söömine kodust väljas ja rongipiletid on üksikule taotlejale liiga kallid.

Lihtsam on elu lastega peredel. Stanislavi sõnul võib lastega perede toetuste summa küündida üle 600 euro. Tema arvates on see juba üsna korralik raha, millega saab juba enam-vähem normaalselt Eestis elada.

Stanislavi hinnangul saavad perekonnad märksa sagedamini Eestis pagulase staatuse ja jäävad Euroopa Liitu elama.

Ei tunnistatud poliitiliselt tagakiustavaks

«Mul on kaks tõsist probleemi – poliitika ja perekond,» räägib Stanislav Nikitin. Tema sõnul jäid tal Venemaale kolm täiskasvanud poega, naisest on ta lahutatud ja mees kahetseb, et ei lahutanud varem.

«Kaotasin aega ja võimaluse luua uus pere,» arutleb ta.

Poliitikast räägib Stanislav märksa rohkem. Ta lootis, et Eestis võetakse teda vastu kui «korrumpeerunud režiimi vastu võitlejat» ja ta jätkab Vene korruptantidest ametnike paljastamist. Kuid mingeid asitõendeid tal ei olnud ja Eesti politseile ta tunnistajana huvi ei pakkunud.

«Nad on ajalooliselt ja poliitiliselt harimatud,» teatab Stanislav. «Neil pole mingit informatsiooni. Mis dokumente ma üldse sain kaasa võtta, kui ma ületasin piiri illegaalselt?»

Seda, et Stanislav Nikitinit kiusatakse Venemaal taga poliitilistel motiividel, Eesti võimud ei usu. «Mulle selgitati: kui te oleksite keksinud miitingutel – siis on teine asi. Aga teie võitlete korruptsiooniga,» ütleb ta. «Tahtsin siin võidelda edasi Ühtse Venemaa vastu. Mulle öeldi, et Venemaal oleksin võinud minna teise oblastisse, kus ei mul ei oleks ohtu. Seepärast rahvusvahelist kaitset kui põgenik ma ei vaja.»

Ilmselt otsustab kohus Stanislavi Venemaale tagasi deporteerida, kuid ta pole meelt heitnud ja ütleb, et on selliseks puhuks mitu varianti ette valmistanud: «Olen inimene, kes ei lase kunagi käed rüppe. Leian, et pole väljapääsmatuid olukordi, on vaid soovimatus neist väljuda,» arutleb ta.

Venemaal, lisaks vanadele probleemidele, ootab Stanislav Nikitinit tõenäoliselt kohus paadi ärandamise ja riigipiiri ebaseadusliku ületamise eest.

Tagasi üles