Kella kaheksa paiku astusid mehed toast välja. Oli kokku lepitud, millised metsatukad ette võetakse, ning jagatud, kes millist teelõiku valvama läheb.
Kuus meest ja kolm koera suundus metsa loomi liikvele ajama.
Ilma relvata on kõhe
Kui jahimajakese juurde oli mehi tulnud ka linnaautodega, siis metsa nendega asja ei olnud: metsateed on porised ja läbida tuleb küllalt sügavaid mülkaid.
Kõik neoonvestidega varustatud mehed jagati maasturite peale ja pandi metsa valvepostile. Jahti võib pidada ainult metsades, mille omanikega on kokkulepe. Kui omanik ei luba oma metsatukas või põllul märgatud looma lasta, siis jahimehed peavad sellest kinni.
Ilma relvata oli ajujahil viibida tegelikult kõhe, sest kui metsas ärevusse aetud loom sinu poole tormab, oled kaitsetu. Seetõttu tuli hoida jahimehe lähedusse.
Kõik jahimehed olid varustatud raadiosaatjate ja vastuvõtjatega. Vahetati infot, kui keegi midagi märkas, ja hoiatati, kui loom kellegi poole tormas. Seetõttu suuri ootamatusi jahimeeste jaoks polnud ning nad teadsid, millal valmis olla. Aga loomulikult võib alati ette tulla üllatusi.
Metsast hakkas kostuma hõikeid ja koerte haukumist. Jahikoerad on hästi treenitud, niisama nad haukuma ei hakka. Järelikult olid nad märganud metslooma.
Veerand tunni möödudes kõlasid esimesed lasud. Saime teada, et umbes 150 meetri kaugusel metsateel jooksis metsseakari läbi. Kas õnnestus ka tabada, see esialgu ei selgunud. Kõlas veel laske, aga loomi oma silmaga näha ei õnnestunudki. Kokku kestis jaht paar tundi.