Vikerkaar loeb. Paremradikaalide välimääraja

EKRE pikett riigikogu ees. Foto: Tairo Lutter

Paremäärmusliku erakonna valitsuskoalitsiooni kaasamine on Eestile uus, Euroopale aga tavapärane nähtus. Meie põhjanaabrid on näinud Põlissoomlastega valitsust, Taani Rahvapartei toetas parempoolset vähemusvalitsust alates 2001. aastast pausidega ligemale 15 aastat. Varaseim näide sõjajärgsest koalitsioonist äärmuslastega on Austria Vabaduspartei, mille valitsusse jõudmine 2000. aastal tõi kaasa Euroopa Liidu sanktsioonid.

Sõjaeelne maailm ja sõjaeelsed paremäärmuslased olid tehtud küll hoopis teisest puust kui tänapäeval, ent väärib meenutamist, et nii Itaalia fašistid kui ka Saksamaa natsionaalsotsialistid said võimule esmalt koalitsioonivalitsustes. Nii et materjali võrdlemiseks ja õppetundide koostamiseks peaks ju olema. Pole vaja siin Eestis jalgratast leiutada.

Nüüd on huvilistele olemas ladusalt kirjutatud ja ülevaatlik õpik: USA Georgia ülikooli ja Oslo ülikooli professori Cas Mudde „Paremäärmuslus täna“ („The Far Right Today“). Teos on nii värske, et kajastab ka Eesti poliitika ootamatuid pöördeid. EKREt mainitakse esmalt peatükis „Ideoloogia“, kus Mudde toob muuhulgas välja praegusaegsete paremäärmuslaste erinevused sõjaeelsetest fašistidest. Üks põhiline on bioloogilise rassismi asendumine marurahvusluse ja etnilis-kultuurilise eristamisega, mis EKRE puhul küll ei kehti – Mudde meenutab siinkohal meie rahandusministri värvikaid väljaütlemisi mustadest, ustest ja muust.

Ent Muddet ei peaks lugema mitte seepärast, et teada, „mida elevant eestlastest arvab“, vaid et saada ülevaadet muu maailma kogemustest paremäärega. Mudde teemade valikus on ajalugu, ideoloogia, parteiorganisatsioon, tegevused, liidrid, toetajad, võimuteostamine, populaarsuse põhjused ja vastupanustrateegiad. Meile on huvitavaim Mudde arutelu paremradikaalide ideoloogilisest paindlikkusest ja sellest, kuidas nende edu või hääbumist määrab ümbritsev kontekst, ning eriti peavooluerakondade ja meedia valikud.

Cas Mudde, "The Far Right Today". Foto: Raamat

Ideoloogiast. Mudde eristab valitsemiskõlblikke, „pelgalt“ radikaalseid parteisid, mille hulka kuulub ka EKRE, neofašistlikest „ekstreemsetest“ erakondadest, millel on rohkem sarnasusi sõjaeelsete liikumistega. Neid esimesi, leebemaid äärmuslasi ühendavad marurahvuslus (soov luua riiki vaid oma kultuurilise rühmituse liikmetele, millega käib kaasas nõue kõige „võõrapärase“ väljaheitmiseks), populism (kogu poliitilise arutelu taandamine müütilise „rahva tahte“ esindamisele väikese ja korrumpeerunud „eliidi“ vastu) ning autoritaarsus (kõigi ühiskondlike probleemide taandamine seaduse ja korra probleemideks, mida saab lahendada range moraaliõpetuse ja jõuvõtetega).

Need ühisjooned tunduvad moodsatel paremäärmuslastel tõesti olevat. See on ka põhjus, miks, ükskõik kui kauneid lipse või ilusaid loosungeid radikaalid ka ei kannaks, on neil keeruline leida ühisosa inimestega, kellele lause „vabadus väljavalitutele range korra alusel“ tundub vabaduse mõistet naeruvääristav.

Erinevalt ekstreemsetest äärmuslastest ei vastandu radikaalsed parempoolsed mitte demokraatiale kui sellisele, vaid ainult liberaalsele demokraatiale (ehk õigusriigile, kus peale valimiste on kaitstud ka vähemuste õigused ja toimib võrdsus seaduse ees). Lisaks ei toeta nad poliitilist vägivalda.

Mudde väidab, et just „etnokraatia“ ehk ühe rahvusega piiratud demokraatia toetamine ning poliitilise vägivalla taunimine on kvalitatiivsed erinevused, millega praegusaegne paremäär eristab ennast fašismist. Ma ei ole kindel, kas see väide on veenev. Brasiilia president Jair Bolsonaro on korduvalt ülistanud 1964. aastal riigipöördega alanud sõjaväelist diktatuuri ja õigustanud kaklusi poliitiliste vastaste vahel. USA president Donald Trump on flirtinud oma valimiskoosolekutel vägivaldse retoorikaga ning pärast järjepidevalt oma sõnu tagasi võtnud.

EKRE juhid armastavad samamoodi hoiatada, et „kui meie asi untsu aetakse ja meie viskame tiku püssirohutünni... siis on plahvatus“. Seda kõike võiks nimetada kelkimiseks või koolikiusamiseks, aga sõnadel on poliitilisel väljal veidi teine kaal kui kõrtsis või klassiruumis. Pigem tunduvad need näited viitavat, et demokraatia (kuigi mitte liberaalse demokraatia) toetamine ja vägivalla taunimine ei ole mitte moodsate paremsõprade sügav veendumus, vaid pragmaatiline valik, mille kehtivust iga natukese aja tagant uuesti testitakse. Ning ühiskondliku lubatavuse piirid on nihkumas, see on selge.

Samas on paremäärmuslased, nagu Mudde rõhutab, oma ideoloogia kujundamises väga pragmaatilised. „Rahvus“ võib ühel päeval tähendada rangelt heteroseksuaalset kehandit, järgmisel aga hõlmata ka homoseksuaale, kelle huve ohustab islamiradikalism (Hollandi näide). Osa liikumisi võivad olla neopaganlikud, teised fundamentaalselt kristlikud, sõltuvalt sellest, mis kohaliku kontekstiga paremini sobib. See ei takista neid aga omavahel koostööd tegemast. Ka välispoliitikas on paremäärmuslastel palju erinevusi, üldiselt nähakse ohtu rahvusülestes organisatsioonides, nagu ÜROs ja Euroopa Liidus, USA ja Venemaa reaalpoliitikasse suhtutakse aga erinevalt. Marine Le Pen näeb Venemaas pigem liitlast, Ida-Euroopa liikumised pigem ohtu.

Nagu sõjaeelse fašismi uurijad hästi teavad, on paremäärmusluse uurimisel liikumiste enda dünaamikast tähtsam neid ümbritsev kontekst. Kuivõrd on meedia, teised poliitilised liikumised ja jõuorganid valmis äärmuslaste mängu kaasa mängima, määrab suuresti nende edasise teekonna: radikaliseerumise, „pelgalt“ autoritaarsusesse taandumise või hääbumise. Ka Mudde keskendub oma analüüsis suuresti ümbritseva konteksti muutumisele. Ta näeb paremäärmusluse üleeuroopalises tõusus eeskätt kahte põhjust – meedia võimendamist ja peavooluparteide rolli – ning ühte ohtu: nende ideoloogia jätkuvat normaliseerumist.

Peaaegu kõige suurema süüdlasena näeb Mudde meediat. Tavaliselt on radikaalide tõusu seletatud globaliseerunud majanduse ja neoliberaalse poliitika tagajärjel tekkinud „ilmajäetute“ klassi mobiliseerimisega. Need on inimesed, kes tunnevad, et nende majanduslikud võimalused on ahenenud, samas kui õigel ajal õiges kohas olnud inimesed on ebaõiglaselt rikastunud.

Teised võivad jällegi olla majanduslikult enam-vähem heal järjel, aga tunda, et neile armas maailm on piiride avanemise ja kultuurinormide muutumisega võõraks muutunud – rohkem pööratakse tähelepanu mitmesugustele vähemustele kui „põlisrahvusele“. Mudde rõhutab, et mõlemas seletuses on küll oma tõetera, ent need on kokku sidunud ja tuleohtlikuks teinud just nimelt meedia, mis on võimendanud kriisides just nimelt marurahvuslaste argumente, isegi kui need pole karvavõrdki tõele vastanud.

2001. aasta terrorirünnakute järel võimendas meedia ksenofoobiat ja terrorismiohtu, mis polnud absoluutselt proportsioonis tegelikkusega. 2015. aastal lahvatanud „pagulaskriisi“ ajal võimendasid paljud ajakirjandusväljaanded vastutustundetult üksikuid hirmulugusid haigusi toovatest põgenikest, „majanduspõgenikest“ või Kölni massi­ahistamisest, asetamata neid lugusid konteksti.

Sel moel pasundasid ka kõik Eesti ajalehed põgenikekriisist ajal, kui meil on endiselt antud rahvusvaheline kaitse vabariigi taastamisest saadik kokku 445 inimesele, mida on viis korda vähem kui mitte-eestlastest sisserändajaid ainuüksi 2017. aastal. „Kui meedia keskendub peaaegu eranditult teemadele nagu kuritegevus, korruptsioon, immigratsioon ja terrorism – näiteks hariduse, majutuse ja hoolekandeteemade arvelt –, siis muudetakse kaudselt sellega populistlikke radikaalseid paremerakondi ja nende poliitikaid relevantsemaks,“ järeldab Mudde.

Samuti on peavooluerakonnad võtnud järk-järgult üle paremradikaalide teemasid. Taani sotsiaaldemokraadid on immigratsiooniküsimuses vaat et karmimadki kui Vabaduspartei. Suur­britannias on erinevus tooride ja Nigel Farage’i Brexiti Partei vahel muutunud peaaegu olematuks.

Sageli tehakse seda pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt: ei Boris Johnson ega Mette Fredriksen usu ilmselt, et immigratsioon on kõigi nende riikide probleemide põhjus. Migratsioonile keskenduva poliitikaga loodetakse võita enda poole võrdlemisi hästi võimestatud valijagruppe, samas kui kaotada ei tundu olevat palju: immigrandid ei saa sageli valida, nad on heidutatud ning üldjuhul pole neil nii palju majanduslikku võimu kui ohustatud keskklassil, kes kaalub valimist konservatiivide või paremäärmuslaste vahel.

See valik, rõhutab Mudde, on aga ohtlik tee: valijad võivad eelistada „autentselt“ ksenofoobset, antielitistlikku või euroskeptilist parteid peavooluerakonnale, kelle esindajad vaid mängivad seda rolli telekas, ent lähevad siis Brüsselisse ja allkirjastavad järgmise pagulasleppe või bailout’i. Selle asemel et valijad endale tagasi võita, võivad parem­äärmuslaste teemasid üle võtvad erakonnad neid just legitimeerida.

Ka meie kontekstis tasub meenutada, et EKRE meelisteemad – euroskeptitsism, välistav rahvuslus, kõigi skandaalide naelutamine müstilise „süvariigi“ kaela – on haudunud pikalt keskerakondliku Tallinna TV, pronksiööjärgse Reformierakonna ja struktuuridest kallutatud jõudusid otsinud Rahvaliidu pesades.

Siit lähtub ka Mudde hinnangul suurim oht: paremäärmuslaste kaasamine valitsusse võib viia nende edasise normaliseerumiseni. Kaasajate pooltargumendiks on siin „aga nii suurt valijaskonda ei saa eirata“. Ka meil on peaministripartei õigustus olnud „sidusa ühiskonna ehitamine“ ja võimalikult mitmekesist valijaskonda esindava koalitsiooni kokkupanemine. Kui aga tõesti hoolida sidusast ühiskonnast, ei peaks küsima mitte ainult „mida tähendab EKRE kaasamine EKRE toetajatele?“, vaid ka „mida tähendab EKRE kaasamine kõigile nendele ühiskonna liikmetele, keda EKRE juhid demoniseerivad?“.

Kiire meeldetuletus: need on vallalised või lastetud naised, LGBT-inimesed, immigrandid, ajakirjanikud, ametnikud, väljaspool Eestit elavad eestlased, eestivenelased (ilmselt midagi ununes). Tavaliselt hundi kutsumine lambakarja üldist ärevusnivood eriti ei langeta ja karjase vastu usaldust ei tekita. Isegi siis, kui karjane kinnitab, et koalitsioonileping ei näe suuremat grilliõhtut ette.

Mudde rõhutab, et inimesed, kes on paremäärmuslaste sihtmärk, võivad kaotada usu poliitilisse süsteemi täielikult, mis kindlasti ei tule kasuks riigi stabiilsusele. Paremäärmuslased saavad aga laiema platvormi oma ideede levitamiseks ja võivad isegi toetajaid juurde võita, sest valitsusse võtmine teeb nad parketikõlblikuks inimestele, keda räuskav retoorika ja tõrvikumarsid võivad muidu peletada. Teisisõnu, “sidusat ühiskonda” ka päriselt toetavatel ühendustel on sellistest koalitsioonidest väga vähe võita, oht kaotada on aga üüratu.

Seevastu võiks olla võimalik võtta tõsiselt EKRE valijaid, võtmata samas omaks EKRE juhtide raamistusi ja tõekspidamisi. Suurerakondade kalduvus ääremaastumist ja üldist sotsiaalpoliitikat eirata, samas Pride’il kõnelemise ja e-riigi edendamise eest punktivõite noppides, on reaalne läbikukkumine.

Aga selle vastuseks ei pea olema LGBT-inimeste ahistamine või e-riigi heade osade lammutamine. Mudde küll nendib, et selline teemade ümberraamistamine on lihtsam teoorias kui praktikas. Häid näiteid pole Euroopast palju leida ja Mudde rõhutab, et kuna paremääred on igas riigis isesugused, on ühte hästi toimivat retsepti keeruline leida.

Küll aga on tähelepanuväärne, et Mudde põhitees sarnaneb ajaloolise fašismi uurija Robert Paxtoni murega: edasiste arengute ennustamisel on keskne küsimus „mida teeb peavoolu eliit?“. Tsentrierakondade juhid, olgu nad kergelt rohelise või kergelt kollase varjundiga, kõnnivad alati kitsal ja pinguloleval nööril.

Esiteks on neil kiusatus hõivata paremäärmuslaste teemasid, mida meedia võimendab ja oluline hulk valijaskonnast eri põhjustel toetab. Teiseks, keskparteide ärimeestest toetajad teevad vasakule liikumise raskeks. Piltlikult öeldes: iga erakorralise pensionitõusu eest tuleb maksta apteegireformi peatamisega. Viimaks on tsentrierakondadel hulk valijaid, kellel on allergia paremäärmusluse mingi elemendi vastu – olgu selleks õigusriigi lammutamine, räuskav retoorika või kõigi probleemide vähemuste kaela määrimine.

Nende kolme huvi vahel balansseerimine hoiabki tsentrierakondi poliitilise põranda keskel. Kui see tasakaal peaks paigast nihkuma, on lood halvasti. Ärihuvid tunduvad meil muutuvat pigem nahaalsemaks. Ajakirjanduses käib võitlus. Valijad võiksid teha praegu kõik, et näidata tsentrierakondadele, millised on nende punased jooned. Tasakaal on habras.

Cas Mudde

„The Far Right Today“

Polity Press, 2019

160 lk

Cas Mudde, "The Far Right Today". Foto: Raamat