„Vivaariumis“ kaardistatav praeguse aja muutus kujutab endast inimese ja looduse suhte ümbermõtestamist, äratõdemist, et maakera salved ei olegi põhjatud ja et inimese tegudel on tagajärjed. Ühest küljest on see pretsedenditu muutus – sellest tulenevalt ei ole tõepoolest teha muud kui kobada pimeduses, kuid teisest küljest jääb ometi katse ja lootus laiendada arusaamise võimet tõustes „ajateljel kõrgemale“ ja katsuda läbi minevikukogemused suurte muutustega ja sellega, kuidas nendega toime on tuldud. Sellises katses võiks sisalduda võimalus näha ühiskortereid, varjendeid, pimendatud linnu pisut teise nurga alt nii ajaloonarratiivis kui ka taltsutada hirme tuleviku tulemiseks vajalike ohverduste ees.
/nginx/o/2019/11/14/12740747t1h16e3.jpg)