Kaks korda 100 muusikakire varjundit

Mitmenäoline Udo Kasemets. Foto: John Oswald

Novembri keskpaik toob kaasa kaks eesti tõsise muusika tähtpäeva. Möödub 100 aastat kahe inimese sünnist, kes on olulisel määral mõjutanud siinset muusikat, kuid kelle puhul ei ole oodata kuigi suurt tähistamislainet. Ofelia Tuisu ja Udo Kasemetsa mõju on siinmail olnud n-ö poolsalajane, mis tähendab, et arvatavasti on nende tegevust alahinnatud.

Nad sündisid vähem kui nädalase vahega, mõlema lapsepõlv ja noorusaeg möödus sõjaeelses Tallinnas. Innukate muusika­huvilistena astusid nad samal aastal õppima Tallinna Konservatooriumi ja siis sööstsid ajakeerises kumbki oma orbiidile. Tagantjärele kokkuvõtteid tehes on näha, kuidas mõlemad jätsid lõpuks eesti muusikasse tuntava jälje. Ja seda just muusikakunsti uuendusmeelsemas sektoris.

Sõda ja selle külm järellainetus kõigi oma eesriiete ja müüridega vajutas mõlemasse pitseri, kuigi neid lahutasid tuhanded kilomeetrid. Ofelia Tuisk rabeles Eestis nõukogude aja ämblikuvõrkudes ning üritas kududa seoseid siinse muusika mineviku ja uuema ajatunnetuse vahele, eestipärase ja maailmse vahele.