PÖFF: Mina poksin, sina respekteeri

Otsustavas poksimatšis pannakse «mustlaskuninganna» Ali (vasakul, Alina Șerban) vastu võitlema massiivne aaria naisrobot. Foto: Dor Film/Gordon Timpen

Poksist pole ma kunagi suurt lugu pidanud ning baarides või, veel hullem, kellegi kodus poksikotti rippumas nähes olen pigem naerma turtsatanud. Hüseyin Tabaki «Mustlaskuninganna» paneb selle spordiala aga uude, filosoofilisemasse ja sügavamasse konteksti. Ja muidugi pole see spordifilm.

«Mustlaskuninganna» on ülimalt füüsiline, emotsionaalne ja kirglik. Poks annab jõu, mis aitab Rumeeniast pärit üksikemal Alil Hamburgis immigrandina hakkama saada. Film, kus verd, higi ja pisaraid saab kogeda selle väljendi kõige otsesemas tähenduses. Poks, sörk, kõhulihased, hüppenöör ja jälle poks.

Parema tulemuse nimel pingutamisest kujuneb omaette metafoor võitlusele, mis mustlannal Alil tuleb läbi elada, et saada sakslaste silmis aktsepteerituks. Et tema tütart ei kiusataks koolis tema päritolu pärast. Et ühiskond ei arvaks juba a priori, et mustlane valetab, vassib ning varastab.