Biokütused on needus, tulevik on vesiniku päralt

Marek Strandberg Tallinna visioonikonverentsil. Foto: Tiit Mõtus

Umbes nii võiks lühidalt kokku võtta Marek Strandbergi ettekande sel nädalal toimunud Tallinna visioonikonverentsil.

Strandbergi sõnul on iga sisepõlemismootoris põletatud kütuseliiter halb investeering, elektrit tuleks toota vesinikust ning samuti peaks Eesti vabanema biokütuste needusest

«Kujutage ette aastat 2033. See on Tallinnas olevast kasvuhoonest korjatud ananass. Tõenäoliselt on see kasvuhoone ehitatud mõned aastad enne tänast, 2033. aastat mõnesse tühjaks jäänud kaubanduskeskusse. Selle jaoks sobivad need väga hästi,» alustas Strandberg oma ettekannet.

«Toidutootmine liigub linnadesse väga erinevatel põhjustel ja ma arvan, et võibolla juba viie, aga kindlasti kümne aasta pärast me näeme, et see on täiesti möödapääsmatu, sest muutused, mis kliimas toimuvad, on paratamatud. Ja kõikide asjade kasvatamiseks ei pruugi enam olla kohta lõuna pool ja ammugi mitte meie enda põldudel,» lisas ta.

Järgmiseks tõi ta lavale vesinikuballooni ja metallist kasti. Viimane pidi olema kütuseelement. Sellele järgnes veidi hiljem veel üks pappkast, mis pidi markeerima elektrolüüserit. Kogu komplekt on hästi lihtsustatult kõik, mida on vaja selleks, et üks majapidamine peaks mõned päevad ilma elektrita vastu.

«Miks ma sellest räägin? Te kõik olete kuulnud, et alati kui puhub tuul ja elektriliinid lähevad sassi, siis tuhanded inimesed on nädalaid ilma vooluta. Põhimõtteliselt see ongi autonoomne elektrivarustus. Selleks, et üks majapidamine peaks vastu mõned päevad, on vaja nii palju vesinikku, rõhu all. Ja põhimõtteliselt on see autonoomne elektrivarustus. See on väga lihtsustatult näidatud, aga see on sisu, mida me näeme Tallinnas rohkem kümne aasta pärast. Me näeme kümne aasta pärast ka autosid, millel on sees selline balloon, ja nad sõidavad vesinikuga, tehes sellest elektrit. See on üks põhjalikumaid muutusi, mis toimub,» rääkis Strandberg.

Päikesevalguse muundamine vesinikuks ja sellest elektri tegemine on kõige lihtsam viis olla energiasõltumatu. «Täna me kasutame naftasse ja gaasi salvestatud energiat, mis on muudes riikides. Me ei teeni sealt mingit kasumit. Iga liiter kütust, mis põleb ära sisepõlemismootoriga autos, on tegelikult majanduslikult suhteliselt kehv samm. See teeb meid vaeseks,» ütles Strandberg.

Ta selgitas, et põhimõtteliselt on võimalik suletud Pääsküla prügilast kodanikuenergeetika korras teha jõujaam, mille juurde ehitatud elektrolüüser toodaks aastas 200-300 autole vesinikku. «Kui me küsime, kui palju on vaja neid päikesepaneele, lähtudes sellest, et ühtegi muud energiaallikat ei ole. Ja kui meie autod ei sõidaks mitte otse elektri pealt, vaid vesiniku pealt ja muud kütust ei oleks, siis kui palju päikesepaneele oleks vaja? Uskuge või mitte, see on umbes 35 x 35 või 40 x 40 kilomeetri suurune plats, mis peaks olema kaetud päikesepaneelidega ja seal juures peaksid olema elektrolüüserid, mis veest, mida meil jätkub õnneks rohkem kui põlevkivi, teeksid siis vajaliku energiakandja. Ja see on reaalsus, see ei ole utoopia. Tehnoloogiad, mis seda võimaldavad, on olemas,» kinnitas Strandberg.

Tema sõnul oleme me täna biokütuste needuses. Needus seisneb selles, et kui me täna ühelt hektarilt rapsipõllult korjame õli, siis sellega suudame käigus hoida ühte autot aastas. «Kui me, tappes orangutane, võtame džungli maha ja istutame sinna õlipalmid, siis me suudame ühe hektari pealt ülal pidada viit autot aastas, heal juhul. Kui me võtame päikesepaneelid, paneme nad maapinnast veidi kõrgemale, et taimestik säiliks, siis me suudame toota vesinikku sellises koguses, et 20-30 autot saaksid aasta aega sõita,» selgitas Strandberg.