Jaan Sootak: ähvardamine kui vaimne vägivallakuritegu

Kuna Kaja Kallase ähvardajad ei viibi Eestis ning puudub alus arvata ähvarduse reaalset täideviimist, otsustas politsei kriminaalmenetlust mitte alustada. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Ajakirjanduses on viimasel ajal palju juttu ähvardamisest. Seda kuulates-lugedes näib mulle vajalik karistusõiguslasena veidi selgitada niisuguse kuriteo sisu, kirjutab Tartu Ülikooli karistusõiguse professor Jaan Sootak.

Mõistagi on iga süüteoasja menetluslik ja materiaalõiguslik külg omavahel seotud ning menetluse alustamine või lõpetamine sõltub koosseisutunnuste olemasolust või nende puudumisest. Mõnikord aga tundubki siia koer maetud olevat, sest asja menetledes ei ole mõtet otsida tunnuseid ja näha vaeva asjaolude tõendamisega, mida koosseis ei eelda.

Enne karistusõigusliku külje juurde minekut veidi statistikat. Ähvardamine (karistusseadustiku paragrahv 120) moodustas 2018. aastal 935 registreeritud juhtumiga kõikidest isikuvastastest kuritegudest (kokku 7505 asja) märkimisväärsed 12,5 protsenti, andes viimase kümne aastaga (2009: 442) peaaegu kahekordse kasvu (47 protsenti). Sellise jõulise esilekerkimisega jääb ähvardamine alla üksnes kehalisele väärkohtlemisele (paragrahv 121), mis moodustas 2018. aasta andmetel ligi 80 protsenti kõigist isikuvastastest kuritegudest (5966 asja) ning mille dünaamika on näiteks 2003. aastaga (113 asja) võrreldes lausa hirmuäratav – enam kui viiekümnekordne suurenemine!