PÖFF: Mure kaduva pärast

Iga «Meemaa» kaader oleks justkui National Geographicu meisterfotograafi töö. FOTO: Filmikaader Foto: Filmikaader

Elame efektiivsuse ja majanduskasvu kummardamise ajastul, mil iga päev kaob unustuse teed inimkultuure ja olemisviise, loomaliike ja looduskooslusi. Tänavu Sundance’i filmifestivalilt kolm preemiat noppinud dokumentaalfilm «Meemaa» seob mõjuvalt kokku mõlemad pooled: antropoloogilise ja ökoloogilise.

Filmi keskmes on ühes raugast emaga Põhja-­Makedoonia kolkas elav nais­mesinik. Askeetlik elu kulgeb maalähedases rahus iseenda ja ümbritsevate mesilassülemitega, mille kärgedelt saab võetud täpselt nii palju, et see sealsete elanike jätkusuutlikkust ei kahjustaks. Ühel päeval kolib aga oma haagissuvila ja loomakarjaga naabrusesse kärarikas perekond, kes otsustab samuti mesindusega kätt proovida.

Avatult ja teineteisele tuge pakkuvalt alanud suhe tegelaste vahel muutub üsna pea mõruks. Põrkuvad kaks diametraalselt erinevat maailmatunnetust: hoolivuse ja austuse puudumine kõige ümbritseva suhtes ning tasane tähelepanelikkus isegi üksiku hätta sattunud mesilase suhtes.