Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/05/4853315t1h2ae9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/29/12776828t1h183c.jpg)
Oli 2016. aasta päikeseline märtsihommik, kui istusin Kalamaja pagarikojas maha Tiit Riisaloga, kellest sai pool aastat hiljem presidendikantselei direktor. Minu toonase loo peategelane Donald Trump hakkas alles Vabariikliku Partei nominatsiooni poole liikuma ning tema võitu sügisestel presidendivalimistel ei paistnud veel kuskilt. Samas oli ta oma kampaaniaga juba kogu senise poliitilise kommunikatsiooni pea peale keeranud.
Istusime Riisaloga pikemalt, kui tegelikult loo jaoks tarvis oli, sest jutt oli huvitav. Ta mainis mitmel korral hierarhiate kadumist või lagunemist. Donald Trumpi kontekstis oli see loogiline, ent üleküllastunud uudisvoos supleva ajakirjanikuna ei saanud ma sellest jutust siiski lõpuni aru. Paratamatult on nii abstraktsete ideedega raske suhestuda, kui infovoog on sinu jaoks peaaegu käega katsutav nähtus.