Joosep Värk: rahvas tahab keskmist sõrme

Joosep Värk. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Oli 2016. aasta päikeseline märtsihommik, kui istusin Kalamaja pagarikojas maha Tiit Riisaloga, kellest sai pool aastat hiljem presidendikantselei direktor. Minu toonase loo peategelane Donald Trump hakkas alles Vabariikliku Partei nominatsiooni poole liikuma ning tema võitu sügisestel presidendivalimistel ei paistnud veel kuskilt. Samas oli ta oma kampaaniaga juba kogu senise poliitilise kommunikatsiooni pea peale keeranud.

Istusime Riisaloga pikemalt, kui tegelikult loo jaoks tarvis oli, sest jutt oli huvitav. Ta mainis mitmel korral hierarhiate kadumist või lagunemist. Donald Trumpi kontekstis oli see loogiline, ent üleküllastunud uudisvoos supleva ajakirjanikuna ei saanud ma sellest jutust siiski lõpuni aru. Paratamatult on nii abstraktsete ideedega raske suhestuda, kui infovoog on sinu jaoks peaaegu käega katsutav nähtus.

Oli 2016. aasta kevad ning toonast artiklit on tagantjärele päris naljakas lugeda, sest see, mida ei usutud Eesti poliitikas juhtuvat, täpselt juhtuski. See on nagu konna keetmine: keevast veest hüppab välja, aga külma veega potis tulele pannes keeb ära. Selle konna tunne on täna.

Toonane vestlus meenus mulle paar nädalat tagasi ühes igapäevaelulises olukorras. Nimelt alustasid minu kaastudengid protesti ühe õppeaine vastu, mis tudengid vaimselt ja füüsiliselt täielikult ära kurnab. Nad tegid kaebuse nii õppejõududele kui ka programmi juhtidele. Minus tekitas arusaamatust, kuidas rahulolematus vormus nii kiirelt kaebuseks.

Tean hästi, et mitu minust vanemat inimest jagab siin juba hinnanguid, et tegemist on lumehelbekeste põlvkonnaga. Eks selle hinnangu kergekäeline jagamine ole nähe hiilivast seisundist, mis aastate möödumisega võib kaasneda. Soovimatusest eluga kaasa liikuda.

Sel arusaamatuse hetkel meenuski mulle Riisalo jutt hierarhiate lõhustumisest. Õpilased arvavad ennast teadvat paremini, kuidas mingit õppeainet andma peaks, ning, veel enam, nad ei karda kohe asjale ametlikku käiku anda, sest ühtegi filtrit pole vahel.

Hierarhiate lõhustumise üks iseloomulikumaid juhtumeid on see, mis juhtus Kaja Kallasega eelmisel nädalal. Suvalised inimesed pidasid vajalikuks kirjutada opositsiooniliidrile asju, mida korrata ei taha. Otse, ilma filtrita nende peas ning ilma filtrita sotsiaalmeedias.

Tänapäevane kommunikatsioonivahendite teel käiv suhtlus on nagu süldi viskamine pöörlevasse pesumasinatrumlisse: hetkega lendab kõik tsentrifugaalselt igale poole laiali. Ja kõigil on taskus oma trummel, kust nad võivad infot kõigi poole keerutada. Pihta saavad kõik, kes lähedal seisavad.

Tänapäevane kommunikatsioonivahendite teel käiv suhtlus on nagu süldi viskamine pöörlevasse pesumasinatrumlisse: hetkega lendab kõik tsentrifugaalselt igale poole laiali.

Selline areng pole iseloomulik viimastele aastatele, vaid algas juba eelmise sajandi viimasel kümnendil interneti levikuga massidesse. Inimkond õppis seda hierarhiateta süsteemi tundma katse ja eksituse meetodil ning on nüüd jõudnud olukorrani, kus igapäevane infovoog ongi üks lõppematu Somme’i lahing. Hiiglaslikku hakklihamasinasse pannakse igast otsast liha sisse ja igast otsast tuleb samal ajal hakkliha ka välja.

Seetõttu algas 90ndate teisest poolest peale paberajalehtede reklaamituru kahanemine, mis tõi esialgu kasvutrendi online-meedias. Ent aasta-aastalt on reklaamiraha kogunenud aina enam ülemaailmsete tehnikagigantide kätte, keda ajakirjanduse mured huvitavad vähe. Samal ajal lähevad aina populaarsemaks alternatiivmeedia kanalid, mis närivad meediamajade lugejaskonna samuti juppideks.

Tänaseni peavad paljud seda arengut ilmselt ajakirjanduse ainuprobleemiks. Aga see on sügavalt ekslik, sest tegelikult ulatuvad infotehnoloogilise arengu mõjud kõikjale ühiskonda. Loomulikult on sellel positiivsed mõjud, nagu Skype või Bolt, aga tuleb rääkida ka varjukülgedest.

Üks kaasaja tuntumaid poliitilise kommunikatsiooni teoreetikuid, Washingtoni Ülikooli professor Lance Bennett on kirjeldanud neid mõjusid poliitilise esindusdemokraatia tuumikprotsesside kokkuvarisemisena, mille tagajärjel laguneb avalike institutsioonide autoriteet ning avalik sfäär mürgitub strateegilise valeinformatsiooniga. Infol puudub autoriteetsus ning kõik seguneb massiks.

Selles kaoses on mõni poliitiline jõud kohanenud olukorraga palju paremini kui teised. Õigemini on mitu poliitilist jõudu alles selles kaoses oma koha ühiskonnas leidnud. Nende poliitikute „edukaid strateegiaid“ võib uurida kui palju tahes ja nad võivad isegi uskuma jääda, et tegid õigetel hetkedel õigeid strateegilisi samme, ent tegelikult valis hoopis tehnoloogia välja nemad.

Kui varem võisid populistid paista räuskavate­ narridena, siis järk-järgult hakkas nende sõnum ja jutt töötama, sest kommunikatsioonivahendite­ areng tekitas olukorra, kus kujundlikult vaiksel, aga rahvast täis turuplatsil hakkasid kõik järsku kõva häälega läbisegi rääkima. Kuuldavaks jäävad selles olukorras vaid häälekamad.

Jair Bolsonaro, Matteo Salvini, Nigel Farage ja teised olid olemas juba kümme aastat tagasi, aga mingil põhjusel lendasid nad tähistaevasse just viimase viie aasta jooksul. Seda võib põhjendada ka igasuguste ülemaailmsete protsessidega, nagu näiteks rändekriis, aga pigem on see lihtsalt tooraine, mida kommunikatsioonis endale sobivalt pakendada.

Hiljuti Müürilehele antud intervjuus märkis telemees ja Tallinna Ülikooli õppejõud Hagi Šein tabavalt, et internetis on liiga palju samaväärseid asju, millel puudub hierarhia. „Inimene armastab hierarhiaid – ta tahab teada, mis on hea ja õige, aga digimaailm ei ütle seda. See annab ainult teada, et kõik need asjad on olemas, sina võta ja vali! Valik on aga tohutu! Nii ongi inimene sageli omadega läbi ja segaduses.“

Täpselt nii juhtub ka seal kärarikkal turuplatsil, kus kõik räägivad kõigiga. Segaduses inimesel on vaja haarata kinni millestki, mis pakub turvatunnet.

Rahvas ootab, et kellelegi näidataks keskmist sõrme lihtsalt selle pärast, et see on võimalik. Mida suuremale autoriteedile, seda parem.

Viis aastat tagasi rääkis politseikaplan Valdo Lust mulle oma tööst, mille osa on inimestele lähedase surmast teatamine. Ta selgitas, et hetkel, mil inimesed saavad lähedase kaotusest teada, puruneb nende maailm kildudeks ja üllataval kombel on sellal paljus abi just politseivormist, sest see sümboliseerib kindlustunnet, korrastatust, autoriteeti, hierarhiat.

Kui tulla tagasi turuplatsil seisvate inimeste­ juurde, siis nende maailm pole päris hetkega nii kildudeks lennanud, ent senine süsteem on tõepoolest kadunud. Selles olukorras otsibki inimene teed sealt, kus paistab kindlust. Populistid pakuvad seda oma veenva, tõtt kuulutava kõnepruugiga.

Seejuures kaovad pildilt kõik pooltoonid. Kaoses ei kuulata neid, kelle sõnum on, et olukorda peab stabiilselt, mitmekülgselt ja laiapinnaliselt keskpikas perspektiivis parendama. Sellise mulli ajamine läheb lihtsalt kurtidele kõrvadele ja ebamugavatele küsimustele vastates poliitikud seda võimalust ka kasutavad. Inimesed janunevad emotsionaalse kõnepruugi järele.

Kliimateema on selle ja hierarhiate lõhustumise hea näide. Veel 50 aastat tagasi poleks olnud mõeldav, et globaalse teema eestkõneleja saaks olla teismeline tüdruk, kes sakutab maailma liidreid natist. Aga Greta Thunberg teeb seda veenva enesekindlusega, jätmata kahtlustele ruumi.

On väga meeleolukas jälgida, kuidas minust paarkümmend aastat vanemad inimesed Thunbergist rääkides või kirjutades väljuvad endast täiesti. Seejuures käitudes viisil, mida nad ise nimetasid veel kaks lauset varem „lumehelbelikkuseks“. See ongi raevukas reaktsioon hierarhiate lagunemisele.

Greta Thunberg ja Donald Trump on ideoloogiliselt teineteise antipoodid, kuid kommunikatiivselt ühe pere kaks last. Nad räägivad ametnike, teiste poliitikute või tavaliste inimestega emotsionaalsel toonil, mida hierarhiatest vabanenud inimesed ootavadki. Rahvas ootab, et kellelegi näidataks keskmist sõrme lihtsalt selle pärast, et see on võimalik. Mida suuremale autoriteedile, seda parem.

Thunberg ja Trump on nagu gladiaatorid, kes pakuvad rahvale konfliktset meelelahutust ja lõpuks näitavad ka keisrile keskmist sõrme. Seda mõtet kujutab hästi stseen Ridley Scotti filmist „Gladiaator“, kus Maximus Decimus Meridius pälvib keisrile vastu astumisega rahva armastuse, hoolimata sellest, et läks rahva tahte vastu.

Formaalsed hierarhiad pole veel lõhustunud ja pigem see nii ei lähegi, sest demokraatlike riikide protsesside keskmeks on ikkagi valimised ning nende tulemusel viivad poliitikud ellu rahva tahet. Ent viis, kuidas nad praegu ja edaspidi käituvad, on kvalitatiivselt erinev sellest, kuidas käitusid nende eelkäijad või nad ise hierarhiate ajastul.

Kuidas siis vältida seda, et poliitika ei muutukski asjade õhkulaskmise kunstiks? Täpselt ei tea seda keegi. Mina kaldun arvama (!), et üks lahendus võib olla senisest suurema vastutuse panemine rahva enese õlgadele ehk mingis vormis otsedemokraatia.

Tõenäoliselt oleks rahvas suuteline tegema ridamisi endale kahjulikke otsuseid, kuid seejuures oleks tal võimalik ka ise oma naha ja kõrvadega vastutada. Et kooliraha võimalikult vähe maksta, tulekski alustada väikseimalt võimalikult tasemelt ehk kogukondadest, et hiljem suuremate otsusteni jõuda.

Rahvas ei ole loll, nagu pole loll ka laps, kes läheb esimesse klassi. Aga esimese klassi lapsele ei saa anda kätte trigonomeetria arvutusülesannet, sest selleks pole piisavat kogemust ega praktilisi teadmisi. Keerukate küsimusteni tuleb jõuda samm-sammult.

Seejuures ei saa lahenduseks olla dilemmal rajanevad referendumid, kus inimestele pakutaksegi ainult kahte valikuvarianti. Paari emotsionaalse dilemmaga on võimalik inimeste moraalikompassi nõel üsna lihtsalt kõveraks painutada.

Hea näite sellest võib tuua viimasest nädalast, kus Jüri Luik ja Raivo Aeg osalesid aususe ja läbipaistvuse karistusaktsioonis. Veel nädala eest oleks võinud nende moraalikompassi õigsuse eest pea pakule panna, aga täna hoiduks sellest igal juhul.

Nende ette seatud emotsionaalse dilemmaga (pensionireform tuleb või mitte) murti eetilised ja moraalsed standardid ning nüüd meenutavad nad pigem loo alguses mainitud tasasel tulel keedetud konna. Nädala alguses tviitis riigikontrolör Janar Holm tabavalt viitega „​Star Warsile“​ lause, mille mõtteline tõlge eesti keeles võiks kõlada järgmiselt: „Hetkest, mil valid pimeduse tee, see igavesti sinu saatust valitseb, alla su vääramatult neelab.“

Sama juhtuks ka siis, kui dilemmasid teistele inimestele pakkuda. Inimene on emotsionaalne loom ning tunded teevad lühiajaliselt mõistusele alati tuule alla. Mõistus võidab aga pikas mängus. Seepärast peab ka keskmise sõrme kultuurile järgnema ratsionaalsem ajajärk, kus vastutamatus pole enam au sees. Küll aga on küsimus, kelle õlgadele vastutus pannakse.