Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/12/5611971t1h7f78.jpg)
/nginx/o/2019/12/01/12781117t1h2816.jpg)
Tänavune PÖFFi debüütvõistlusprogramm pakkus nii melanhoolset tundemängu kui ka mahlast argirealismi. Vaatajana õnnestus end leida orwellikust tulevikuilmast, paranoilisest kaasajast ja süngest möödanikust. Olenemata ajastust või filmilinal hargnevast sündmusteahelast, oli pea igas linaloos omal moel koha leidnud inimliku üksilduse, kõrvalejäetuse temaatika.