Vikerkaar loeb. Armastuskiri Hiiumaale

Marek Tamm
, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor, Vikerkaare toimetaja
Copy
Vaapo Vaher
Vaapo Vaher Foto: Peeter Langovits

Vaapo Vaheri pea 1700 leheküljel hargnev „Hiiumaa kirjanduse lugu“ mõjub otsekui monumentaalne armastuskiri Hiiu saarele, võimalik, et veidi pikale veninud, kohati ehk pealetükkivgi, ent kindlasti kirjutatud südamest, tõelise hoole ja pühendumusega. Jah, võimalik, et keegi polegi kunagi varem Hiiumaale nii pikka ja kirglikku armastuskirja kirjutanud.

Armastuskirja on keeruline arvustada, seda enam, kui arvustaja on ka ise Hiiumaast sisse võetud. Kuid tähelepanuta seda samuti jätta ei saa, sest suur töö väärib tunnustust ja kaasamõtlemist.

„Hiiumaa kirjanduse lugu“ on lihtne kiita, sest autori eruditsioon on tõesti nauditav, visa ja süsteemse tööga kogutud materjal sisaldab palju põnevat ja ootamatut, ja on selge, et Hiiumaa on sellist kirjandusloolist monumenti ammu väärt. Avastamisrõõmu pakub raamat palju, olen kindel, et isegi kogenud kirjandusloolane leiab siit nimesid, teoseid või tõiku, mis talle varasemast tundmata.

Vaheril on hea silm detailidele peale ja pedantne meel, kui asi puutub faktidesse. Raamatus on õiendatud nii mõnigi käibetõde või kirjanduslik legend (näiteks Debora Vaarandi esimene Hiiumaa-külastus, II kd, lk 209), samas toodud esile huvitavaid tõsiasju (näiteks Mats Traadi luuleline trükidebüüt ajalehes Nõukogude Hiiumaa 1959. aastal, II kd, lk 345).

Kuidas pääseda Hiiumaa kirjanduslukku?

Minu arvestuses on raamatusse pääsenud nimeliselt ligemale 220 autorit, mis on ühe väikesaare kirjandusloo kohta tõeliselt muljet avaldav arv. Tähelepanu ja tähemärke ei jagu neile muidugi võrdselt, mõni leiab vaid paaris lõigus mainimist, samas kui teisele on pühendatud suisa väiksemat mõõtu monograafia (nt Ain Kalmust tutvustatakse 130 leheküljel, Herman Sergot 80 leheküljel ja Marie Underit 60 leheküljel).

Ülesehituselt on „Hiiumaa kirjanduse lugu“ otsekui otsatu galerii, kus isikuportreed vahelduvad temaatiliste rühmaportreedega. Omanimelise peatüki on pälvinud tosin kirjanikku: Aino Kallas, Villem Ridala, Ernst Enno, Alide Ertel, Elmar Õun, Marie Under, Artur Adson, Elmar Vrager, Herman Sergo, Ain Kalmus, Ave Alavainu ja Tõnu Õnnepalu. Mõned autorid on rühmitatud perekonniti (Oengud, Rummod, Krossid), mõned temaatiliselt. Viimaste seas leiab minu hinnangul kõige uudsemat ja põnevamat lugemist, nagu näiteks käsitlused Hiiumaa kirjanik-proletaarlastest, usukirjanikest ja ajalehekirjandusest.

Armastuskirja autorile ei ole kohane heita ette kohatist pimestatust armastatu suhtes, ent ilmselt paistab igale lugejale õige ruttu silma, et Vaheri Hiiumaa-armastus võib kergesti üle minna kolkapatriotismiks. Kirjanikku või tema loomingut õilistab iga väiksemgi kokkupuude Hiiumaaga, piisab vaid mõnest poeetilisest „Hiiumaa vilksatusest“ (II kd, lk 744) või juhuslikust sattumisest saarele, et pääseda Hiiumaa kirjandusparnassile.

Raamatust leiab kümneid autoreid, kes on elus Hiiumaal käinud vaid korra või paar, ent sellest piisab, et lülitada nad kohalikku kirjanduslukku. Mu isiklik lemmiknäide on kriitik Andres Langemets, kes on pääsenud pildi ja nimega raamatusse pelgalt seetõttu, et sattus elus korra, 1970. aasta suvel, Hiiumaale ja nägi metsas jänest, kusjuures ta ei salga, et „Hiiumaad ma kirjanduslikult käsitlenud ei ole“ (II kd, lk 734).

Jah, Vaheris lööb sageli välja liblikapüüdja või filatelisti kirg, ta kollektsioneerib tõelise pühendumusega kõiki isendeid või eksemplare, keda vähegi annab Hiiumaaga siduda. Eriti liigutav on seda vaadata seoses autoritega, keda traditsiooniliselt seotakse Saaremaaga. Nii pistab Vaher täie enesestmõistetavusega oma albumisse näiteks Aadu Hindi, Juhan Smuuli, Debora Vaarandi ja isegi Abruka patrioodi Ülo Tuuliku. Hindiga seoses tõdeb Vaher väikese kahetsusega, et „Hiiumaast ja hiidlastest on ta kirjutanud kitsilt“, ent lisab siiski kohe võidukalt: „Päriselt vältida tal naabersaart siiski ei õnnestunud“ (II kd, lk 679).

Kollektsionääri kirg võistleb raamatus eruditsiooni sunniga, Vaheril on selgelt raskusi oma suurte teadmiste vaka all hoidmisega, nii et mõnelgi puhul kaldub jutujärg sootuks kõrvalistele (isegi kui põnevatele) radadele. Üks juhuslik stiilinäide: „XX sajandi algusest on teada üks isevärki kirjamees, proosa- ja näitekirjanik Ansomardi (kodanikunimega Peäro August Pitka, 1866–1915). Hiiumaaga ühendab teda küll vaid üksainus anekdootliku süžeega lugu, kuid värvikaks vooderduseks olgu siinkohal skitseeritud ka mehe elu- ja saatusekäik“ (I kd, lk 438). Ja järgneb viis lehekülge huvitavat lugemist. Sedalaadi „värvikat vooderdust“ leiab raamatust heldelt.

Kuidas kirjutada regionaalset kirjanduslugu?

Vaapo Vaher liigitab ise oma teose žanrilt regionaalseks kirjanduslooks biograafilises võtmes (I kd, lk 11). Sidusa kirjandusloona on seda siiski kaunis keeruline võtta, selleks on teos liiga katkendlik ja juhuslik. Pigem jääb domineerima biograafilis-leksikonlik lähenemine. Õigupoolest pole teose ülesehitusprintsiipe kuigi lihtne tabada, sest peatükid ei ole järjestatud ei ajaliselt ega sisuliselt. Pigem paistab olevat otsitud segalahendust, kus kronoloogiline ülesehitus seguneb temaatilisega.

Raamat kannab pealkirja „Hiiumaa kirjanduse lugu: esseid ja uurimusi“, kuid ma pole kindel, kas see annab teose sisu kõige täpsemalt edasi. Sest ei räägi ju raamat üksnes „Hiiumaa kirjandusest“ (vaid laiemalt Hiiumaaga rohkem või vähem seotud autoritest ja Hiiumaa-motiividest eesti kirjanduses), see ei ole žanrilt lugu (pigem laiendatud biograafiline leksikon), samuti ei sisalda see rangelt võttes ei esseid ega uurimusi (pigem isiku- ja loominguloolisi ülevaateid, mis vaid mõnes osas kvalifitseeruvad algupärasteks uurimusteks ja vaid harva on loetavad isikupäraste esseedena).

Autor tunnistab sissejuhatuses, et tema raamatus on „vaatlust rohkem kui eritlust, kirjeldust enam kui analüüsi“ (I kd, lk 11). See on kindlasti aus ülestunnistus, sest ilmselgelt on Vaher asetanud ennast pigem koostaja, mitte uurija positsiooni. Hinnanguliselt umbes poole raamatu mahust moodustavad tsitaadid ja parafraasid, mida autor elegantselt oma jutulõnga otsa lükib. Lisaks väga hea ja rikkalik pildivalik.

Selmet pakkuda käsitletavatest teostest oma tõlgendusi, on autor eelistanud üldjuhul tugineda varasemate kriitikute seisukohtadele, mis tähendab, et lisaks kirjandusloole hõlmab raamat ka kirjanduse retseptsiooni lugu. Kõige silmatorkavam on see tagasihoidlik hoiak Tõnu Õnnepalule pühendatud lõpupeatükis, kus autori loomingut on suudetud analüüsida niimoodi, et kordagi ei ole võimalik aru saada, mida Vaher ise käsitletud teostest arvab.

Paistab, et teadlikult pole autor oma pead vaevanud metodoloogiliste küsimustega (mida tähendab „regionaalne kirjanduslugu“, kuidas mõista „Hiiumaa kirjandust“, millises tasakaalus hoida eluloolisi ülevaateid kirjanduslooliste analüüsidega jne). Kuid seda enam õhkub raamatust ehedat kirge ja huvi oma uurimismaterjali suhtes, kuni selleni välja, et raamatu viimast köidet sulgedes jääb pähe tiksuma mõte, et Hiiumaa kirjandusloo asemel oleme saanud uue Eesti kirjandusloo, mis kirjutatud Hiiumaa vaatenurgast. Eks seegi monument on!

Vaapo Vaher

„Hiiumaa kirjanduse lugu: esseid ja uurimusi“ (2 köidet)

Hiiumaa Teabekapital, 2019

848 + 928 lk

Vaapo Vaher, "Hiiumaa kirjanduse lugu: esseid ja uurimusi" (1. köide)
Vaapo Vaher, "Hiiumaa kirjanduse lugu: esseid ja uurimusi" (1. köide) Foto: Raamat
Vaapo Vaher, "Hiiumaa kirjanduse lugu: esseid ja uurimusi" (2. köide)
Vaapo Vaher, "Hiiumaa kirjanduse lugu: esseid ja uurimusi" (2. köide) Foto: Raamat

Märksõnad

Tagasi üles