Intervjuu Sass Hennoga: asjad, millest täiskasvanud rääkida ei julge

Sass Henno

FOTO: Erakogu

Kirjanik Sass Henno on tuntud oma romaanide poolest, kuid sama palju tähelepanu on ta pälvinud oma oktoobris alustatud loengusarjaga «Asjad, millest täiskasvanud rääkida ei julge». Loengu raames puudutatakse teemasid, mis on ühiskonnas olulised, kuid millest tihti täiskasvanud noortele rääkida ei oska.

Tänaseks on Sass Henno käinud pea kuuekümnes koolis, et kõneleda kolme tunni jooksul noortele enda vägivaldsest lapsepõlvest, oma esimestest suhetest ja lähisuhtevägivallast. Kirjanik räägib valetamisest, petmisest, võitlusest korgijoogi vastu, kuid loob rääkides vahetu õhkkonna, mis võimaldab noorel inimesel temaga samastuda.

Miks sa neid loenguid pead?

Ma mõtlesin selle projekti välja septembri alguses. Mulle tundus, et see võiks olla õige kõneviis, kuidas ühiskonnas neid teemasid käsitleda. Me läheneme tihti vägivalla teemadele targema positsioonilt. Näiteks riik ütleb, et ära löö või politsei ütleb, mida tohib ja ei tohi teha. Aga me ei räägi nii, et tuleks mingi mõistmine. Ma tahan öelda, et tegelikult kõik kõrvalekalded, mis meil on, iga viimane kui vähkkasvaja on tegelikult normaalsus. Mõned asjad halvavad meid, teevad meid nõrgemaks, teevad meile haiget. Ma avastasin, et selle vastu pole mõtet võidelda. Pigem peaks lähtekohaks olema, kuidas neid asju paremini mõista. See, kuidas ma räägin, kuidas ma mõtlen end tagasi lapseks ja räägin noortele, mis on minu haavatavus ja traumad – see paneb nad minuga ühe pulga peale. Ma ei tule rääkima, kuidas on õige, vaid ma tulen rääkima, kuidas on vale. Ma leian, et ülevalt alla targutamine ei mõju.

Millal sa selle mõtteviisi enda jaoks avastasid?

Ma arvan, et tundetasandil sain selle kätte sügisel. Ma olen ju 15 aastat koolides käinud ja rääkinud oma elust, kirjandusest, loomingust ja muusikast. Aga arusaam, et kõneviis on see, mis loeb, see tuli sügisel. Nendest teemadest ju räägivad neile õpetajad ka, aga nad ei räägi nii. Noortel on vaja tunda, et nad pole halvad, kui nad on teinud halbu asju. Kõik noored on valetanud, eksinud, tihti oma esimestes suhetes enesele teadmata kasvõi vaimselt vägivaldsed olnud, manipuleerinud. Ma tahan nad tõsta kõrgemale ja öelda, et nad pole nõmedad, kui nad ei mõista teistele põhjustatud valu. Me peame noori aitama ja ma ei ütle, et peame hakkama vägivallatsejat poputama. Ma ei õpeta noori vastutusest loobuma, pigem julgustan neid erinevaid tundeid ja impulsse mõistma.

Miks täiskasvanud ei julge asjadest rääkida nii nagu sina?

Põhiline probleem, miks täiskasvanud ei julge rääkida, on see, et arvatakse, et autoriteet ja austus sõltub sellest, kui eksimatud me oleme. See tuleneb sealt, et kui me väiksena tegime asju õigesti, siis saime kiita. Kui tegime valesti, siis pahandada. Õppisime selgeks, et peame olema eksimatud. Me oleme õppinud põlvkondade viisi, aastasadu, et oma vigade mittetunnistamine on tugevus. Täiskasvanud ei eksi. Ühel hetkel vanemad hakkavad sinu suus mingite lausetega kõlama. Näiteks, ma tean, et hädaldada ei tohi. Poeg kukkus diivani taha, ikka hakkasin tänitama, et ära roni seal rohkem. Tema jaoks see juba kodeerubki kui hädaldamine, mis viib selleni, et ta ei räägi järgmisel korral oma äpardustest. Tegelikult peaks ütlema, et ma näen, et sa ise ehmusid ka sellest kukkumisest. Ja ma armastan sind ka siis, kui sul läheb vussi. Lihtne lause, mida öelda, aga me ütleme, et ära roni ja teeme sellest «ei-sõnumi». Sama asja võib öelda ka jaatades ja olla tunnustav.

Ehk kasvatuses on «jaatamine» parem kui «eitamine»?

Tegelikult on peegeldamine kõige parem. Õige on see, et kõik lapse emotsioonid on okeid. Kõige olulisem on ühtekuuluvustunne. Me unustame lapsevanematena, et alati ei pea õpetama, sest laps saab sageli juba vea tegemise hetkel oma vigadest aru ning oskab neist õppida.

Sa ütlesid oma loengus, et kiitmine ja karistamine on kaks sellist asja, et kui seda on liiga palju, siis see on halb?

Kiitmine ja karistamine minu käsitluses on üks ja sama. See on raskesti mõistetav. Karistamine teeb haiget ja kiitmine tekitab hea tunde. Karistamine tekitab komplekse, hirmusid, võimetust enda vigu tunnistada. Kiitmine soodustab sõltuvusi. Mu oma poeg lasi ükskord lasteaiast jalga, et mingit oksa tuua, läks aia vahelt välja ja emale rääkis juhtunust kasvataja. Ema küsis, et kas räägime issile ka? Poeg palus hullult, et ära räägi.  Ma mõtlesin, et mida, ma olen ju nii hea lapsevanem, miks ta ei usalda mind? Ja ma sain aru, et mina olen see, kes talle kogu aeg ütleb, et sa oled mulle nii hea kaaslane ja sa oled nii tubli ja täiskasvanulik. Aga sel hetkel, kui ta sai aru, et tegi vea reeglite vastu, mida ta tegelikult teab, hakkas ta kartma, et ta pole enam minu silmis hea ja täiskasvanulik. Ma sain aru, et ma olen selle sõltuvuste puu tema sisse kasvama pannud. Edaspidi ütlen talle, et ta võib alati teha neid asju, mis mulle pettumust valmistavad. Mina vastutan enda emotsioonide eest ise. Kui teed midagi lolli, siis see pole halb. Ütle mulle, räägime, naerame selle üle. Analüüsime seda, kui sa tahad. Vead on okei niikaua, kui me teiste vastu pahatahtlikud pole. See on see sõnum, mis ma pean edasi andma.

Sa oled öelnud, et ka lapsevanemad on loengusse oodatud. Kas neid on olnud ja kui palju?

Mul on vist neli loengut olnud praegu lastevanematega. On vaieldud, et kuidas siis lapsed vanemaid austavad, kui neid ei karistata? Tüüpiline küsimus – aga kui nad ei kuula mind? Siin tulebki minna kümme sammu tagasi. Kui laps ei kuula, siis järelikult on sul vale kõneviis. Ka täiskasvanu ei kuula mõnikord ja ajab oma jonni edasi. Igal hetkel ei ole igaks kommunikatsiooniks õige hetk. Ma arvan, et on vale lapselt oodata, et ta alati oskab kuulata nagu täiskasvanu. Lastevanemate pealt on näha, et nad kordavad sedasama autoriteetset kasvatust, mis neil endil olnud on. Autoriteet peaks kujunema turvatunde kaudu – selle kaudu, et laps kogeb, et ta on väärt hoidmist, mõistmist ja kaitsmist nii kaua, kui ta saab täiskasvanuks, kes oskab end ise kaitsta. Aga see lapse tundeid tühistav autoriteet, mis ütleb, et kuule, nii kaua kui su jalad on minu söögilaua all, nii kaua kehtivad minu reeglid – see on jama.

Millal sa ise vägivalla vastu võitlema hakkasid?

See algas 2010. aastal. Ma juhtisin reklaamiagentuuri ja meil olid suured kihvtid kliendid. Ühel päeval tuli mu juurde Garnieri esindaja Veronica Puhk ja tal oli kaasas Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juht Eha Reitelmann, kes palus šampoone naiste varjupaikade jaoks. Ma ei teadnud tol hetkel naiste varjupaikadest mitte midagi, aga sain teada, et neil pole isegi raha, et osta esmatarbe- ja hügieenikaupu. Ma ütlesin kohe, et selle peab korda tegema. Kandsin neile oma esimese annetuse, milleks oli 20 700 krooni. Samal ajal sain aru, et see ühekordne rahasüst ei lahenda probleemi ja ütlesin, et teen neile kommunikatsioonistrateegia, mis võtab arvesse seda, et probleemist peaks rääkima kogu ühiskond, mitte ainult eestvedajad. Mõtlesin välja idee, et naistevastase vägivalla vastu peaksid sõna võtma mehed. Kõik olid nõus ja ma tegin nimekirja meestest, kes rääkida võiksid. Kui ma nendega ühendust võtsin, kuulsin erinevaid põhjendusi, miks see on küll oluline teema, aga vale hetk, kiire aeg, keeruline asi, millest rääkida. Mul läks aastaid, enne kui keegi teles paar repliiki öelda sai. Seda, et massiliselt kohe artikleid ilmuks, seda ei juhtunud. Sealt edasi kirjutasin oma esimese artikli inimkaubandusest ja prostitutsioonist ja kuidas see on vale. Sain pärast isegi tapmisähvarduse. 2011. aastal olid valimised. Ma üritasin parteisid saada nõusse, et seksiost keelustada, aga ainsad, kes nõus olid, olid rohelised ja nad langesid kahjuks välja. Edasi tegin Facebookis «Mehed vägivalla vastu» grupi. Mingil hetkel said poliitikud aru, et sellised teemad pälvivad avalikku huvi ja hakkasid ka julgemalt rääkima. 2014. aastal võitis mu reklaamiagentuur justiitsministeeriumi hanke teha noortele vägivallavastane kampaania. Ma hakkasin esimest korda koolides käima, tegin kampaaniakorras plakateid, mänge ja viktoriine. Rääkisin samadest asjadest, millest ma täna räägin. Edasi hakkasid sõbrad, tuttavad ja ajakirjanikud ütlema, et kuule, sa räägid huvitavalt, tule räägi nendest teemadest laiemale kuulajaskonnale. Siis ma hakkasingi istuma saatejuhtide juures diivanitel ja rääkima sama juttu. Inimesed hakkasid sellest artikleid kirjutama. Ühiskond ütles, et tubli. Aga alguses olin suvaline tüüp, kes lihtsalt pidi hakkama ise rääkima ja kirjutama, sest mul ei õnnestunud ühtki teist meessoost eestkõnelejat sellele teemale leida.

Mõned inimesed ütlevad, et sa võitled vägivalla vastu, aga samas kirjutasid 5miinuse bändis selliseid tekste?

Ma ei ole olnud alati õigel teel. Ma pole olnud õige inimene. Minu loomingus on mu tegelased alati naistevihkajad, sest ma olen ise alateadlikult oma vägivaldse lapsepõlve ja ema tõttu naisi kartnud, vihanud. Ma olen alateadlikult endale naisi mitte lähedale lasknud, sest naine minu tähenduses on see, kes teeb haiget, inimene, kes kiidab mind ainult siis, kui on joonud. See on tulnud lapsepõlvest. Ma ei ole kindlasti musterinimene ja teisalt, kui ma 5miinusega laval muusikat tegin, siis uskusin ja usun siiani, et me võime kohutavate asjade üle laval naerda. Me võime alati puudutada poolt ühiskonnast, mis on paheline. Me võime seda kirjeldada, luua endale teise identiteedi, aga see ei tähenda, et me seda väärtust esindame. Mingil hetkel tekkiski tugev dissonants – ma tahtsin teha head pahelist muusikat, mis oleks äge ja vastuvoolu, aga noored hakkasid ütlema, et jumala kõva ja millal koos narkootikume teeme. Mõtlesin, et kurat, ma ei tea, ma ei taha sellist sõnumit edasi anda. Ma ütlesin ka noortele, et me ei ela tegelikult sellist elu. Enamik meist olid kõrgharidusega, suhtes inimesed ja me tegime nalja. Sellest naljast sai nagu laviin, mis mingitele lastele hakkas tunduma, et see ongi päris elu... ja mul tekkis tunne, et ma pean pärast bändiga koostöö lõpetamist tegema selle loengusarja, et rääkida kümnetele tuhandetele noortele, et see ikka pole päris nii. Kui ma kunagi tahaksin uuesti muusikat teha, siis ma tahaksin seda teha päristeemadest – päristeemadest, et mu hing on katki, ma ei tea, mis on õige, kahtlustest, et äkki ma ei kasvata oma poega õigesti.

Miks sa otsustasid hakata võitlema korgijoogi vastu? Mis see murdepunkt oli?

Murdepunkt oli see, kui mulle helistas üks inimene ja ütles, et ta tüdruk sai peol korgijooki. Ma soovitasin kohe proove minna andma ning avalduse teha, et saaks tuvastada peol olnud inimesed. Inimene ütles aitäh ja helistas mõne aja pärast tagasi, et kuule, tüdruk ei taha minna politseisse, ta ei taha endale marki teha ja ta ei taha hakata suskima, sest ei taha olla pealekaebaja. See oli päev, kus ma kirjutasin postituse, et peame korgijoogivägistamistele lõpu tegema. Ma sain üle 300 kirja, ma sain 36 väidetava vägistaja nime, saatsin need politseile, prokuratuurile ja ministeeriumile.

Ma näen koolides, kuidas poisid naeravad korgijoogi teema ajal. Ma peatan loengu ja ütlen, et olge vait, see pole naljakas. Kui sind matkal ära vägistataks, siis sa ei naeraks. Ma räägin seda loengutes siis, kui ma olen rääkinud ära kõik eelneva ja keegi ikka naerab. Vägistamiskultuur on nii tugevalt sees, et meeste jaoks see ongi nali. Mehed unistavad sellest, et nad on täispeaga voodis ja naine tuleb ja hakkab kätt püksi ajama. Naistel aga, erinevalt meestest, ei ole tähelepanust puudust. Tüdrukud ei unista sellest, et mees tuleb kuskil läbul, võtab kaissu. Ma olen öelnud poistele, et see on tüdruku jaoks sama rõve, kui sind võtaks kaissu mingi teine mees või parm bussis. Ja kõik need naised üle Eesti, kes räägivad, kuidas nad nooruses täis peaga on lollusi teinud, mälus peaga poistega maganud – kallis inimene, sa pole lollust teinud! Kui sa ei andnud nõusolekut, siis sind on kuritarvitatud. Ma tean, et rõve on seda tõde välja öelda, aga sa pole sellepärast vähem väärt, sa oled ikka armastust väärt.

Miks on seksuaalkuriteod täna ohvri jaoks nii häbiväärsed?

Sellepärast, et meie kultuuris süütuse mõiste on justkui väärtus ja naised peaksidki hoidma oma puhtust. Ma arvan, et see on jama. Isegi mõiste «süütuse kaotamine» räägib sellest, et pärast seda sa oled süüdi ja millestki ilma jäänud.

Kultuuriliselt me kasvatame tihti tüdrukuid teisiti kui poisse. Tüdrukud peaksid olema heakesed, mitte võitlevad, ja nad peaksid olema leplikud, viielised. Ükski tüdruk ei tohi teha vigu ja sellest saabki kõik alguse. See hirm, et äkki oleme pärast meie vastu toimepandud seksuaalkuritegu halvemad, on sisse kodeeritud. Kui võtaksime naistelt ära selle häbi ja nad saaks aru, et värdjad on need, kes seda tegid ja ma ei ole muutunud, ma olen seesama inimene – siis muutuks kõik. Ühiskond peaks aru saama, et vägivald on sinu vastu toime pandud rõve asi, millest saadakse hea teraapia abiga üle. Tihti arvatakse, et vägivallakogemus jääb mind defineerima, aga see ei pea nii olema.

Sa ütlesid loengus, et tihti mehed ei ütle üksteisele, et kuule, see pole normaalne, mis sa sellele tüdrukule tegid. Miks see nii on?

Tihti mehed ei teagi, et see pole normaalne. Kui mees teaks, et ta on kriminaalkurjategija ja vägistaja, siis ta ei hoopleks baaris sellega, mida ta mõne pilditu naisega teinud on. Meeste maailmas on normaalne rääkida naistest, nagu nad oleksidki lodevad, anna ainult viina ja nad on kõigega nõus. Mõnedel meestel on naisest väärastunud pilt – nad arvavad, et ühelt poolt tuleb naist ahvatleda ja allutada, teisalt on ta kasutamiseks ja võtmiseks. Ma olen kuulnud jubedaid lugusid, mida mehed on naistele teinud, aga see on üks pool asjast. Teine pool on vaikivad kõrvalseisjad, kes ma ka ise olen olnud. Ma arvan, et me ei austa ühiskonnas naisi, nii nagu austame mehi. See respekti puudumine naiste vastu on osa kultuurist, mida me peame muutma.

Kas sa oled selle aja jooksul, mil sa oled loenguid pidanud, näinud juba noortes mingit muutust?

Ma olen näinud niipalju, et mulle kirjutatakse lugusid. Noored tänavad mind, et ma nendest teemadest räägin. Mulle on tulnud jõhkraid uimastamise ja vägistamise lugusid, lapsepõlves olnud ahistamise lugusid ja jõhkraid perevägivalla lugusid. Mulle tundub, et jää hakkab vaikselt murenema. See külmkaitsekiht perevägivalla ümber praguneb. Hästi tihti ei julge noored öelda ahistajale esimest «ei-d», sest me tardume, ehmume, eriti veel, kui see ahistaja on täiskasvanu või autoriteet. Julgustan alati ütlema «ei» esimesest hetkest, kui keegi kasvõi puudutab su kätt, nii et sul on ebamugav ja vastik. Ma arvan, et mu loengud kutsuvad vähehaaval esile suhtumise muutust, aga ma ei saa öelda, et midagi paremaks on läinud... seda me ei või veel öelda ehk 20 aastat. Arvan, et tervet inimpõlve on vaja, et olukord muutuks. Need, kellele ma täna räägin, peavad saama ise lastevanemateks, kasvatama lapsi ilma karistamata, ilma vägivallata, kindlate reeglitega, mis ei sõltu vanema tujust, vaid väärtustest, kasvatama austuse ja armastusega. Ja kui need lapsed on oma elu esimestes suhetes, siis nad oskavad end hoida. Hoida paremini, kui meie oleme osanud.

Tagasi üles