Ebamugavuse ilu

Tauno Vahter
, kultuurikriitik, kirjastuse Tänapäev juht
Copy
Dokumentaalfilm «Surematu». Tantsutrenn nagu rividrill. Taamal helge päike.
Dokumentaalfilm «Surematu». Tantsutrenn nagu rividrill. Taamal helge päike. Foto: Filmikaader

Pimedus, lumesadu, vaikselt ragistavad rongirattad, tossavad korstnad ja brutalistlik nõukogude arhitektuur – võiks nagu olla mõnest eesti filmist, aga ei ole Eesti, on hoopis Venemaa, kuigi ikkagi ka eesti film. «Surematu» on suurepärase pildikeelega dokumentaalfilm elust väikeses Venemaa tööstuslinnas, see on laiema publiku jaoks tänavuse filmisaagi vaikne tundmatu, aga suurema kahtluseta saab veel hulga rahvusvahelist tähelepanu.

Kogu filmi jooksul ei tutvustata vaatajale kordagi, millises linnas me õigupoolest viibime. Kaug-Põhi on tohutu maa-ala, üle viie miljoni ruutkilomeetri, mis moodustab umbes kolmandiku kogu Venemaast. Kindlasti on see teadlik valik, mis peab näitama, et lugu ei ole tegelikult üldse ühest kindlast linnast, vaid see on lihtsalt valitud esindama sadu samasuguseid väikeseid ja keskmisi depressiivseid tööstuslinnu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles