Andres Herkel: kuid aina löövad, kas tead

Andres Herkel. Foto: Joakim Klementi

Meie ühiskondlik raev ei johtu materiaalsete võimaluste puudumisest, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Enamik meie erakondi koosneb mõistlikest ja kenadest inimestest. Kui nad aga koos mingeid otsuseid teevad, siis tundub mõnikord, et enam hullemini ei saa. Üldiselt avastavad poliitikud midagi lahendama hakates üsna kiirelt, et selle probleemi sees on tegelikult nende endi jaoks suurem probleem: nii isiklik kui ka erakonna populaarsus.

Kui Eesti riik oli enam-vähem rööbastele seatud, avastati, et valijatele tuleb anda võimalikult köitvaid lubadusi. Nii algas missioonipoliitika tasaldane lõpp. Mõistlikumad lubadused said peagi otsa ja aja möödudes mõeldi välja üha pöörasemaid. Vähem kui kakskümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist hakati lubama tasuta asju. Nüüd elame iroonilise kommunismi ajastul. Tasuta kõrgharidus tähendab ülikoolide rahapuudust. Sõites tasuta liinibussiga, võime lugeda silti, et piletita, st registreerimata sõidu eest on trahv kuni 40 eurot. Ühesõnaga, turg on solgitud ja mõistus sageli ka.