Kuusega on isegi pohmelust ravitud

Harilik kuusk (perekonnas on 34 liiki) on Eesti metsade üks vanemaid asukaid, jõudnud siia umbes 11 000 aastat tagasi, et jäädagi. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Jõulukuul on kuusepuu taim, millest kõige rohkem juttu tehakse. Kuuse kojutoomise tava vanuse üle on palju vaieldud: paljudes peredes kommet ju ei järgitud. Enamasti pakutakse selleks 18. sajandit, 19. sajandi lõpuks jõudis jõulupuu ka vaesematesse peredesse.

Kuusk on kuulunud ka matuste juurde. Kiriklike uskumuste järgi on kuusk seotud aga kogu inimese eluringiga, näiteks saartel püstitatud pulmamaja peaukse kõrvale kaks kuuske, pruudi ja peigmehe elujõu sümbolina. Tuntud oli ka komme, et kui koduväravasse paigutati matusetalituseks paar väikest kuuske, siis mehe puhul murti parempoolse ja naise puhul vasakpoolse puu latv, ent juhul kui lahkunu oli lesk, murti latv mõlemal kuusel.

Jälgiti ka, mis leinakuuskedest edasi saab. Arvati, et kui parempoolne enne ümber kukub, on järgmine lahkuja mees, vasakpoolse korral aga naine.

Lahkunu teele puistati kuuseoksi ja seda tehakse vahel nüüdki. Rohelus andvat elujõudu ja tõrjuvat eemale halva, nii et ehk tuleb komme püüdest kaitsta surnu hinge ohtude eest teel varjuriiki. Aga on ka usutud, et kuna kuusepuust valmistati tihti surnukirste, sest kuusk, nagu ka mänd ja kask, hoidvat surnu kohapeal ega lubavat teda kodukäijaks minna, on just see põhjus, miks kuuseoksi surnu teele laotatakse: et ta ei oskaks koju tagasi tulla.

Kuusega pohmelust ravima

Harilik kuusk (perekonnas on 34 liiki) on Eesti metsade üks vanemaid asukaid, jõudnud siia umbes 11 000 aastat tagasi, et jäädagi. Näljahäda aastail on kuuseokkad olnud loomasöödaks, inimesed on saanud sellest näiteks jõujooki.

Kuuseokkad ja -kasvud on virgutava mõjuga, kiirendavad vereringet, parandavad vereloomet. Neil on uriinieritust soodustav ja mikroobivastane toime.

Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on hapuka maitsega C-vitamiini allikad. Kuusekasve, mida on nimetatud ka pungadeks või võrseteks, lõigatakse kinnituskoha lähedalt kevadel, kui need on kasvanud 3–5 cm pikkuseks. Kuusekasvuteed ja -siirupit on tarvitatud külmetushaiguste korral ning väsimuse ja närvilisuse peletamisel. Botaanik Karl Linné on rääkinud lap­lastest, kes ravisid pohmelust, sidudes ümber pea peeneks hakitud kuusekasve.

Kuusekasve ja -okkaid võib ka kuivatada, jahvatada ning lisada toidusse. Okkaid kogutakse aasta ringi, noppides neid niisama või lõigates koos lühikeste oksatippudega. Okastega oksaotsi kasutati vanasti peavalu vastu. Oksakesed tambiti peeneks, asetati kahe linase riidetüki vahele, saputati sooja vett peale ja seati ümber pea.

Kuusevaik puhastas hambaid

Raviks on kasutatud käbisidki. Neist tehti teed. Purustatud käbidele valati vesi, keedeti, kurnati ja joodi, kui painasid köha või hingamisteede haigused.

Kuusevaiku olevat näritud juba kiviajal. Soomes tehti seda mõnel pool 20. sajandi alguseni. Seda närisid eriti lapsed ja vanamemmed. Ja mitte ainult ajaviiteks, vaid see desinfitseeris suud, hoidis hambad valged ja tugevad ning igemed terved, lisaks peletavat see angiini.

Vaiku määriti ärahõõrutud kohtadele ja mädanevatele haavadele. Paistetuste raviks on tehtud salvi kuusevaigust, searasvast ja kasetõrvast.

Hariliku kuuse puit on ilus: peaaegu valge, kollaka varjundiga ja pisut läikiv. See on kerge, pehme, hästi töödeldav ja lõhestatav. Seetõttu valmistati sellest põllutööriistu. Noorest kuusest ja selle okstest saadi materjali aiaehituseks ja punumiseks. Koos juurega võetud oksaharudest meisterdati reejalaseid ja kalapüügivahendeid. Veenõusid tehti tänu vaigusele ja kergele puidule just kuusest. Kuusk on kõlava puiduga ja seetõttu tehti sellest muusikariistu. Kuuse koort kasutati aga nahaparkimisel ja katusekattematerjalina. Vaigust keedeti seepi ja vaik oli abiks puuanumate parandamisel. Kuuseokstest tehti jalamatte.

Kuusk võib elada kuni 300aastaseks, seejuures kasvab puu kõrge vanuseni, mistõttu on ka vanadel puudel terav latv.

KOMMENTAAR

Kersti Rannamäe

Juhani Puukooli jaemüügijuht

Kuusk on üks kindlamaid igihaljaid taimi meie haljastuses. Harilikust kuusest on aretatud tuhandeid sorte, mille hulgas on mitmekümnemeetriseid hiiglasi, põlvekõrguseid kerasid ja mitmel ruutmeetril laiuvaid vorme.

Kuusk ei ole kasvukoha suhtes väga valiv ja see ongi üks selle suure leviala põhjuseid. See kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel: savikatest liivadest kuni raskete liivsavideni ja hästi lagunenud turbamullal. Ei sobi kuivad ega liigniisked mullad ja kuusk talub hästi varju. Harilikul kuusel ja selle sortidel võib hiline öökülm noori kasve kahjustada. Liialt saastunud õhku kuusk ei talu.

Ligi veerandi Eesti metsast moodustavad kuused, igal aastal istutatakse umbes 30 miljonit metsataime. Juhani Puukoolis on kuusk üks peamisi metsakultuure. Iluaeda mõeldud vormide ja sortide kõrval on metsataim väga olulise tähtsusega. Kui metsa istutamiseks mõeldud taimed jõuavad müüki enamasti kahe aasta vanuselt, siis ilutaimed nelja- kuni viieaastaselt.