Mine võta kinni seda vene värki...

Heinrich Weinberg
, kirjanik ja kriitik
Copy
Hävitatud Moskva.
Hävitatud Moskva. Foto: promo

Et kõik oleks algusest peale aus ja selge, siis olgu öeldud, et minu suhe vene ulmega on parimal juhul selline: keeruline. Ma olen ausõna püüdnud mitmel korral oma eelarvamusi kõrvale tõstes teha selle nähtusega lähemat tutvust, kuid iga kord olen põrganud justkui vastu seina.

Kohalikus ulmefändomis paljude poolt kõrgelt hinnatud (kui mitte lausa maailma parimaiks ulmekirjanikeks tituleeritud) vendade Strugatskite loomingu osas piirdub mu kogemus peaasjalikult „Hukkunud Alpinisti hotelliga“ mis on nende ainus teos, mille olen suutnud läbi lugeda.

Ei „Asustatud saar“, „Miljard aastat enne maailmalõppu“ ega „Esmaspäev algab laupäeval“ ole suutnud mind haarata, on sumbunud kuhugi esimese kümmekonna või parimal juhul mõnekümne lehekülje juurde. „Väljasõitu rohelisse“ pole isegi julgenud alustada, sest sellest kõneldakse nii kiitvalt, et müüt tundub isegi mõnusam – milleks riskida illusioonide purunemisega loodetava, kuid mitte garanteeritud lugemisnaudingu nimel?

Ja nüüd siis Veiko Belialsi koostatud vene ulmeautorite lühijutte koondav kogumik „Raevu päevad“. Mis on järjekorras neljas kirjastuste Fantaasia ja Täheveski sarjas „Sündmuste horisont“ ilmutatav Veiko Belialsi koostatud vene ulmeantoloogia – varem on ilmunud „Keskpäeva varjud“ (2015), „Me armastame Maad“ (2016) ja „Me armastame Maad 2: Viimane laev“ (2017). Üks peamisi põhjuseid, miks ma seda kaalutlesin, oli tõik, et selles on valdavalt tänapäevased jutud. Ja et jutud saavad üldjuhul kiiresti otsa... Ja noh, tahaks ikka inimesena oma eelarvamustest üle olla.

Nagu sedastab Belials oma eessõnas ja nagu arutleb metsavaht Meller kogumiku ava- ja nimiloos „Raevu päev“, on üks peamisi teemasid nendes lugudes läbivalt küsimus, mis või kes on õigupoolest inimene. Need on tegelikult sünged lood. Isegi esmapilgul üleolevalt-küüniliselt paberile visatud Skorenko „Revanš“, Benediktovi satiiriline „Koletis“ või Ostapenko lõõpivas toonis jutustatud „Kuninglik jaht“ on pealispinna all muserdavad, illusioonideta düstoopiakirjeldused. Ei mingit kangelaslikku võitlevat sotsrealismi, ideoloogilisi jutlusi või muud taolist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles