Päikeseihalus hallis kummitustevihmas

Hetk Endla lavastusest «Kummitused», vastamisi on tisler Engstrand ja pastor Manders ehk Priit Loog (vasakul) ja Tambet Seling. Foto: Mats Õun/Endla teater

«Võib-olla peitub mus päike. Võib-olla ka kaks või kolm.» (Heiti Talvik, «Magaja»)

Kui publik 6. detsembril pärast «Kummituste» esimest vaheaega Endla Küüni naasis, püüdis kõrv kinni pooltõreda, poolnaeruse naishääle: «Ma pidin vaheajal kooki sööma, sest etendus ajas närvi. Miks ma pean teatris vaatama omaenese elu?» Mine tea, ehk tundis ta midagi ära proua Helene Alvingu eluslepis. Või hoopis vihmas, mida sadas tol õhtul laval, sadas Pärnu linnas, küllap mujalgi Eestis.

Kui hakkasin Endla Küünist lahkuma, muusika veel mängis, heitsin tänuliku pilgu rõdule, kus lavastaja asjalikult vinüülplaate ümbristesse sättis. Seejärel langes pilk lavale, tuhatoosist kerkis ikka veel ülespoole Osvaldi lõpetamata sigareti õhkkerge suitsuviirg. Elu on nii üürike, rõõmu ja armastuseta hajub kõik, kaotab tähenduse. Kulminatsiooniks kujuneb Osvaldi lause: «Ema, anna mulle päike.» Lavastatud üllatavalt ja hingepuudutavalt, mõju ühtaegu valus ja kerge.