Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/16/12814130t1h838b.jpg)
- Inimeste intuitiivsed moraaliotsustused on kiired ja suhteliselt sarnased
- Eri ideoloogiad kallutavad moraalireegleid oma ideaalidest lähtuvalt
- Konservatiivide ja liberaalide väärtuslõhe on kunstlikult suurendatud
Ühiskonna polariseerumine väärtusküsimustes kammitseb poliitilist dialoogi ning kulutab kõigi aega ja närve. Samas on selle ületamine suuresti kodanikuhariduse küsimus. Martin Ehala osutab moraalipsühholoogiale toetudes, kuidas saaks ummikseisust välja tulla.
Igaüks, kes vähegi jälgib Eesti avalikku elu, on märganud, kui spontaansed ja vastandlikud on hinnangud paljudele nähtustele ja kui kirglikult neid hinnanguid kaitstakse. Võtame kas või endise ministri Marti Kuusiku vastu esitatud süüdistused perevägivallas, EKRE toetajate reaktsioonid homoseksuaalsust käsitlevate ürituste suhtes noortekeskuses või siis hinnangud ühele või teisele lasteaia õppekava projektile. Pole kahtlust, et ühiskonnas on väärtuslõhe, mille mõlemal poolel on suur hulk kompromissituid inimesi. Nähtus ei ole omane üksnes Eestile, samasugune väärtuslõhe iseloomustab kogu läänemaailma, väljendugu see siis Brexitis või leppimatuses Donald Trumpiga.
Hea lähtekoha nähtuse mõistmiseks pakub moraalipsühholoogia, järgnev käsitlus põhineb hiljutisel ülevaateartiklil. Moraalireeglid lähtuvad ühiskonna tuumväärtustest, mida erinevalt muudest normidest kaldutakse pidama universaalseks ja absoluutseks, sõltumatuks konkreetsest võimust ja selle kandjatest. Ebamoraalsed teod kutsuvad sageli esile tugeva nördimuse, rikkujaid mõistetakse hukka ja soovitakse neid karistada. Moraalinormide kõrval on ühiskonnas veel sadu muid reegleid, näiteks komme kohtumisel tere öelda. Kui ebamoraalseid tegusid tajutakse kahju põhjustavana, siis muude reeglite rikkumist mitte.
Ebamoraalsed teod on määratletud kolme teguri koosmõjus, mida võiks veidi lihtsustatult kujutada nii: Pahalane→Tegu→Ohver. Pahalasena võib tajuda nii olendit kui ka nähtust, kellel või millel näib olevat tahe, olgu selleks siis inimene, organisatsioon, valitsus või jumal. Ohvrina võib näha kõike, mis tundub olevat haavatav: laps, üksikisik, rahvus, tulevased põlvkonnad, loomad, keskkond. Tegu omakorda põhjustab kahju: füüsilisi või vaimseid kannatusi, pühaduse rüvetamist, surma.
• Kui konservatiivid ja liberaalid tunnistaksid, et nende erimeelsused tulenevad sellest, kuidas nad mõistavad kahju, mida üks või teine tegu või poliitika põhjustab, siis ei oleks vastasseis enam kompromissitu, vaid läbirääkimiste teema.
• Kahju subjektiivne olemus tänapäeva moraaliväitlustes tuleb eriti selgelt esile suhtumises homoseksuaalsusesse, mida liberaalid peavad armastuse avaldumisvormiks, aga konservatiivid perekonna, surematu hinge ja laste korrumpeerimiseks, mis kahjustab inimese psüühikat ja rahvuse jätkusuutlikkust.
• Ebamoraalsed teod on määratletud kolme teguri koosmõjus, mida võiks veidi lihtsustatult kujutada nii: Pahalane→Tegu→Ohver. Moraalse hinnangu tugevus sõltub sellest, kuivõrd teadliku ja tegutsemisvõimelisena nähakse Pahalast, kuivõrd haavatavana Ohvrit ja kuivõrd otsene on Teo ja selle tagajärje seos nende kahe vahel.
Moraalse ja ebamoraalse teo eritlemisel on oluline, kas Pahalane tegutseb tahtlikult ja kas Tegu põhjustab kahju, mida Ohver on võimeline tundma. Näiteks väitlus abordi moraalsusest käib selle üle, kas loote puhul on tegu haavatava sündimata lapsega, kes tunnetab talle tehtud valu, või on tegu mõistuse ja tajuta rakukogumiga, mis pole võimeline kannatusi tundma. Esimesel juhul on abort ebamoraalne, teisel juhul mitte. Oluline komponent seejuures on empaatia eeldatavale ohvrile – kui seda ei ole, siis ei peeta temale tahtlikult tekitatud kahju ka ebamoraalseks.
Näiteks võib inimene küll möönda, et koduloomade pidamine põhjustab neile kannatusi, aga õigus liha süüa kaalub selle üles.
Moraalipsühholoogia väidab, et kahju tajutakse intuitiivselt, mitte ratsionaalse hindamise teel. Eksperimentides on ilmnenud, et juba väikelapsed, kes ei oska veel kõneleda, rääkimata arutlemisest, võtavad kahju arvesse, kui kujundavad oma suhtumist ümbritsevatesse inimestesse. Neuropsühholoogilised uuringud on näidanud, et inimesed tajuvad teo tekitatavat kahju millisekundite jooksul ja nad isegi suudavad eristada kahju liike. Ka on kahju kohta antud hinnangud väga kiired ja need langetatakse ilma teadvustatud järelemõtlemiseta.
Samamoodi on uuringud näidanud, et inimeste moraaliotsustused on väga kiired ja spontaansed, mitte tõsisema kaalumise tulemus. Seosed teo kahjulikkuse ja selle ebamoraalsena tajumise vahel on väga tugevad: näiteks hinnang vägistamise kahjulikkuse ja ebamoraalsuse kohta antakse väga kiiresti, kuid kuulujuttude levitamisele hinnangu andmisel ollakse lausa kolmandiku võrra aeglasemad (vt allikat lk 42) .
Moraalse hinnangu tugevus sõltub sellest, kuivõrd teadlikuna nähakse Pahalast, kuivõrd haavatavana Ohvrit ja kuivõrd otsene on Teo ja selle tagajärje seos nende kahe vahel.
Moraalse hinnangu tugevus sõltub sellest, kuivõrd teadliku ja tegutsemisvõimelisena nähakse Pahalast, kuivõrd haavatavana Ohvrit ja kuivõrd otsene on Teo ja selle tagajärje seos nende kahe vahel. Nii mõistetakse hukka täisjõus mees, kes lööb näkku last, samas ei mõisteta hukka väikelast, kes astub puruks sipelga. Kui teo ja tagajärje põhjuslik seos ei ole otsene ja selge, siis on moraalihinnangud enamasti leebemad.
Kuigi intuitiivne seos kahju tõsiduse ja ebamoraalsuse vahel on tugev, ei sõltu moraalihinnangud mitte ainult objektiivselt tunnetatud kahjust, vaid on ideoloogiliselt kallutatud. Näiteks loomakaitseaktivist tajub teravalt karusloomadele tehtud kahju, kuid ei pea ohvriks rüüstatud kasukakaupluse omanikku. Karusloomakasvataja aga ei käsitle loomi moraalses mõttes üldse ohvrina. Selles mõttes on moraaliotsustused subjektiivsed.
Samuti, kui uskuda nõiakunsti olemasolusse, võib ka kellelegi needuse panemist käsitleda kui ebamoraalset tegu. Sama teema on ka üles kerkinud inimesele avaldatud pahatahtlike soovidega seoses. Põhimõtteliselt tulebki möönda, et kui subjekt tunneb selle tagajärjel kannatusi, siis on ka kellelegi paha soovimine ebamoraalne tegu.
Samas, kui keegi väidab, et talle tekitatud vigastused ei põhjustanud kahju, siis ei peaks tegu pidama ebamoraalseks (meenutage «Viitkümmend halli varjundit»). Juhul muidugi, kui vigastatu on oma ütlustes vaba, mis näiteks peretüli puhul ei pruugi alati nii olla. Kui aga keegi tunneb, et talle peale surutud ohvriroll tekitab temale omakorda kannatusi, siis võib ka selle rolli omistamist pidada moraalseks eksimuseks.
Kuigi intuitiivne seos kahju tõsiduse ja ebamoraalsuse vahel on tugev, ei sõltu moraalihinnangud mitte ainult objektiivselt tunnetatud kahjust, vaid on ideoloogiliselt kallutatud. Näiteks loomakaitseaktivist tajub teravalt karusloomadele tehtud kahju, kuid ei pea ohvriks rüüstatud kasukakaupluse omanikku.
Kahju subjektiivne olemus tänapäeva moraaliväitlustes tuleb eriti selgelt esile suhtumises homoseksuaalsusesse, mida liberaalid peavad armastuse avaldumisvormiks, aga konservatiivid perekonna, surematu hinge ja laste korrumpeerimiseks, mis kahjustab inimese psüühikat ja rahvuse jätkusuutlikkust. Kahju subjektiivsus ilmneb ka suhtumises immigratsiooni: liberaalid näevad kahjuna inimeste tõrjumist, kes rändega püüavad pääseda kohutavatest elutingimustest oma kodumaal, konservatiivid aga ulatusliku sisserändega kaasnevat turvalisuse nõrgenemist. Liberaalid näevad põlevkivienergia lõpetamises tulevaste põlvkondade kahjustamise lõpetamist, konservatiivsemad näevad kahju, mida põhjustatakse töö kaotanud inimestele.
On huvitav, et üldiselt peetakse puhtust moraalse väärtusena konservatiivide eripäraks, eeskätt suhtumises seksi ja usku, aga ka rahvuslikesse sümbolitesse. Samas peavad ka liberaalid puhtust moraaliväärtuseks, kuid erineval viisil – näiteks vaktsineerimise küsimuses või keskkonnahoiu puhul. Liberaale kiputakse pidama individualistlike, konservatiive aga kollektivistlike väärtuste kaitsjaks, kuigi maksuküsimuses seavad sageli just liberaalid kollektiivi huvid kõrgemale üksikisiku omadest (meenutagem aktsiisitõusu põhjendusi) ja konservatiivid on pigem individualistid relvade vaba kättesaadavuse küsimuses (vähemalt USAs). Ka on seostatud autoritaarsuse väärtustamist üksnes parempoolsusega, tegelikult on neid ka vasakpoolsete hulgas – näiteks radikaalsete keskkonnaaktivistide ja veganite hulgas.
Sellest järeldub, et konservatiivid ja liberaalid ei ole kaks täiesti kokkusobimatut moraalset tõugu: mõlemad lähtuvad oma moraaliotsustustes teoga põhjustatud kahjust, kuid näevad ohvreid ja kahjusid erinevalt. Kui pooled tunnistaksid, et nende erimeelsused tulenevad sellest, kuidas nad mõistavad kahju, mida üks või teine tegu või poliitika põhjustab, siis ei oleks vastasseis enam kompromissitu, vaid läbirääkimiste teema vastandlike väärtuste tasakaalustamise üle.
Pole ka saladus, et liberaalide ja konservatiivide vahelise väärtuslõhe teke on viimase kümnendi areng, varem oligi ühisosa oluliselt suurem. Väärtuslõhe on suurenenud seepärast, et eri ideoloogiad on inimeste intuitiivselt sarnaseid kahjuhinnanguid eri suundades mõjutanud, nii et mõne teo ebamoraalsus on üle võimendatud ja mõne teise teo ebamoraalsus kustutatud.
Praeguse vastasseisu ületamiseks peab mõistma polariseerumist süvendavaid protsesse, eeskätt moraalispiraalide tekkimist ja kasvamist, mis muudavad varem neutraalsena tajutud teod ebamoraalseks ja kahjulikuna tajutud teod moraalseks. Sellest lähemalt kõrvalolevas artiklis.