Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/01/21/13587859t1h4ad6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/17/12817769t1hcfdc.jpg)
Pealinnast kaugemate piirkondade ettevõtjad balansseerivad hakkamasaamise piiril ja vajavad riigilt maksupoliitilist tuge, kirjutab haldusjuht Ivo Känd.
Edukas olemise saladus on lihtne: tuleb langetada õigeid otsuseid ning teha õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega õigeid asju. Tänapäeva ettevõtja vajab selleks rohkem abi kui varem. Põhjuseks on suured regionaalsed erinevused ning majandusliku aktiivsuse liigne kontsentreerumine pealinna piirkonda. Kõrged on ka ettevõtlusega seotud riskid ja pinged. Siit tuleneb vajadus ettevõtluse tugisüsteemi täiustamise järele, kui soovime, et ettevõtjate järelkasv ei väheneks ega tekiks läbipõlemist nagu alljärgneva näite puhul.
Tõrva endine edukas ettevõtja, nüüdne lihaveiseid kasvatav Ivo Muru lajatas mulle kui külalisele keset kiiret silotegemise aega terekätt andes: «Sina, linnavurle, ei mõista ääremaa ettevõtja muresid. Koogutad vaid võimulolijatega kaasa!»
Maamehed on ümberjagamise ja subsideerimise süsteemis pettunud. Muru on küll nõus, et maaelu peab elamisväärseks tegema ning üks abinõu oleks riigipoolne laenude garanteerimine, sest pankadele sobib tagatiseks ainult nende endi poolt turuhinnast odavamaks hinnatud kinnisvara. Olles ise aastaid Rootsis töötanud, julgeb ta aga ümber lükata võimulolijate soovunelma tuua inimesed soodsa laenuintressiga Soomest tagasi Eesti maapiirkondadesse. Noored tulevad siis, kui on tasuv töö ja head töötingimused, mitte aga siis, kui ootavad aeglane internet ja auklikud kruusateed. Soomes on laenuvõimalused juba praegu ka eestlastele soodsamad, arvestades riikide erinevaid sissetulekuid. Milleks ankurduda Eestisse, kui võõrsil on kindel palk ja kaitsev ametiühing?
Eeskujuks olgu Läti
Muru tunnistab, et tema enam ei jõua. Ta kinnitab vurledele: Eesti maksusüsteem on lõplikku kriisi jõudnud. Juba kolme aasta eest kasutati meil Läti, nüüd üha veendunumalt Ukraina alltöövõtjaid. Miks? Sest juba toonase Eesti töömehe kättesaadavale summale pidi lisaks tasuma 60 protsenti riigile. Lätis olid juba siis tööjõumaksud väikefirmadele diferentseeritud, jäädes vahemikku 11–33 protsenti.
Metsatööde ettevõtjana tegeles nüüdne veisekasvataja peamiselt riigihangete kaudu, millel kasumimarginaal nullilähedane. Kui aga riigihanke ühikuhinnast maha arvata otsesed kulud – kütus, töövahendite amortisatsioon –, jäi toona ja jääb ka praegu järele summa, millest ta pidi tasuma töömehele ja maksma riigimaksud. Töömehele jäi kätte miinimumpalgalähedane tasu. Seetõttu ongi Eesti ääremail, eriti Läti piiri lähedal ellujäämiseks ainus võimalus kasutada Läti alltöövõtjaid ja maksta neile esitatud arvete alusel sama ühikuhinnaga, mis kulub koos Eesti tööjõumaksude ja otseste kuludega. Lätlased aga maksavad ise oma riigile Eestis tekkinud ja siit välja rännanud lisaväärtuselt tööjõumaksud. Lätlastele jääb pärast maksude tasumist kätte rohkem, seetõttu toob see tegevus neile tulu.
See ongi Eesti probleem: meie tööandjate suur maksukulu ja töövõtjate madal palgatase! Kiruda on lihtne, aga lahendus?
Võiksime lõunanaabritelt õppida, kuid kadedale eestlasele on isegi Jumal lätlane, nendivad murest murtud mehed. Olemegi ohtlikult sealmaal, et osa Eestis teenitud lisaväärtust rändab mujale riiki. See ongi Eesti probleem: meie tööandjate suur maksukulu ja töövõtjate madal palgatase! Kiruda on lihtne, aga lahendus?
Võtame eeskuju Lätilt! Seal kehtib äriühingutele 15-protsendiline tulumaksumäär, soodne maksusüsteem väikeettevõtetele, kelle puhul jaguneb sotsiaalmaks töötaja ja tööandja vahel. Lätis kehtib ka sotsiaalmaksu lagi ning astmeline tulumaks. Füüsilise isiku tulumaks on Lätis progresseeruv: aastatulu kuni 20 004 eurot maksustatakse tulumaksumääraga 20 protsenti; aastatulu 20 005 – 55 000 eurot maksustatakse 23 protsendiga ja aastatulu, mis ületab 55 000 eurot, maksustatakse tulumaksumääraga 31,40 protsenti. Sotsiaalmaksumäär on Lätis kokku 35,09 protsenti, millest töötaja maksab 11 ja tööandja 24,09 protsenti. Sotsiaalmaksu makstakse kuni aastatuluni 55 000 eurot, mis üle selle, maksustatakse solidaarsusmaksumääraga 11 protsenti.
Meie ettevõtjad on need arvud juba pähe õppinud – rahvajuhid ei mõtle laiaski laastus kaasa.
Vaja on radikaalset muutust
Maamats Tõrvast ütleb eikellelegi – kes teda, pealinnakauget, kuulab –, et Eesti riik ei saa sellise majanduse ja eluga edasi minna. Oleme jäänud tululõksu, ülespoole tõusta on keeruline, jõukuse kasv on asendunud paigaltammumisega, mis on halvanud rahva teotahte ja ettevõtlikkuse, seepärast ollaksegi riigi hävitavalt karussellilt maha hüpanud, et üksiku hundina hoida endal elu sees näiteks veiste keskel.
Oma 75-pealise karja pealt julgeb Muru öelda, et odava tööjõuga madalat lisaväärtust andev tööstruktuur on omadega läbi. Vaja on radikaalset majandusuuendust. Eesti majanduskasv oleneb tootmissisendite olemasolust, tööjõust, kapitalist ja tootlikkusest. Tööjõudu suurendada ei saa, demograafiline lagi on käes. Liikuda tuleb suurema lisandväärtusega eksporditegevuse poole, meie palju räägitud edu põhineb aga sisetarbimisel, see ei ole jätkusuutlik.
Siit ka põllumeeste vastus linnavurlede viisakale küsimusele, kuidas elad. Elu on sitt, kuid oleks see vaid tuleviku väetiseks! Ent siiski tuntakse rõõmu, et Eesti on vaba maa. See ongi veel ideaal, et meil on tagurpidi majandusest hoolimata võimalus elada vabal maal. Selle inimliku õnneindeksi krooniks paarutatakse ringi päevi näinud, kaeblikult turtsuvate Belarus-traktoritega ning väljend «näe, kisub pilve ja pimedaks» kõlab kui kujund pettunud ja mahakäinud mehest.
Eesti komberuumile omaselt on külaelu looduse keskel oma juuri tunnetades küll tore, aga paraku toimub areng linnades ja haritud noored seavad oma sisemise kompassi linnaelu võimaluste järgi. Ivo Muru näide ja tema kriitilised väljaütlemised sunnivad mõtlema, et senised ettevõtluse tugisüsteemi komponendid – nagu näiteks ettevõtluskeskused ja sihtfondid – on oma panuse küll andnud, kuid ometi on eri põhjustel, nagu ressursside piiratus, kogemuste nappus või pidevad ümberkorraldused, jäänud nende jõud tagasihoidlikuks. Ettevõtluse toetamise poliitika vajab senisest enam järjekindlust ning stabiilsust. Vastasel juhul saame kogeda, kuidas on olla kriisi põhjas.