Kohvipuu lehtedest keeda teed

Toas kasvades kohvipuu küll vilju ei kanna või teeb seda väga harva, kuid on siiski huvitav ja igihalja lehestikuga dekoratiivne taim. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Praegu leiab lillepoodidest pisikesi kohvipuid, mida saab edukalt toas kasvatada. Tõsi, viljuma saab selle ilusa lehestikuga puu meelitada vaid tõeline rohenäpp, aga õisi vast ikka näeb ja lehtedest võib etiooplaste kombel teed keeta.

Kohvipuu (Coffea) pärineb Lõuna-Araabiast ja Ida-Aafri­kast. Kohvipuid on eri autorite arvates 25–80 liiki. Kohvipuud on igihaljad 3–6 m kõrguseks kasvavad taimed madaraliste sugukonnast. Tumerohelised lehed on 10–15 cm pikad ja 4–9 cm laiad. Õied on valged ja lõhnavad jasmiinilaadselt. Viljad on säravpunased lihakad kuni 1,5 cm pikkused, sisaldavad kahte seemet (kohviuba), milles on 2,7–6 protsenti kofeiini. Ühelt puult võib saada 4–5 kg vilju, millest omakorda saab 600–700 g toorkohvi.

Esimesena eraldas kofeiini kui taimse alkaloidi 1819. aastal saksa keemik F. Runge. Kõnealuse ühendi keemiline struktuur suudeti kindlaks teha 1897. aastal ja see au kuulub teisele saksa teadlasele E. Fisherile.

Kohvi kui joogi tarbimise ajalugu ulatub väga ammustesse aegadesse. Vanemad allikad viitavad Etioopiale kui vanimale kohvimaale, kus hakati tarvitama eelkõige roheliste ubade tõmmist kui toniseerivat ravimjooki. Kohvijoomise kasulikkuse ja kahjulikkuse üle on samuti aastasadu vaieldud. Islami usk oli esimene (ükski prohvet pole kuulus omal maal), mis keelas 1511. aastal kohvi kui patuse joogi kasutamise. Samas avati esimene avalik kohvik 1551. aastal Konstantinoopolis ning juba 30 aastat hiljem kubises kogu linn kohvikutest. Euroopasse ilmus kohviuba alles 17. sajandil. Euroopa esimene kohvik avati 1652. aastal Londonis. Tallinnas olevat esimene kohvik avatud 1702. aastal hispaanlase A. Carvallido eestvõtmisel.

Suurimad kohvitootjad on Brasiilia ja Colombia. Maailmas kasvatatakse kahte sorti kohviuba.