Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/18/12820519t1hc424.jpg)
Milliseks on kujunenud praegune Venemaa eliidi maailm ja kuidas läheneda küsimusele, mis saab pärast Putini ametiaega, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.
Vladimir Putini praeguse ametiaja peamine ülesanne on välja mõelda, kuidas jääda võimule presidendiametist lahkudes. Vastavates ringkondades nimetuse «probleem 2024» all tuntud ülesanne seisneb küsimuses: kuidas säilitada putinistlik valitsemismudel pärast seda, kui aastal 2024 lõppeb põhiseaduse järgi tema presidentuur.
Üks võimalus on sooritada n-ö tehnokraatlik siire, mille mudeli väljatöötajateks peetakse praegu presidendi administratsiooni juhi ametis olevat Anton Vainot ja tema esimest asetäitjat Sergei Kirienkot.
Need ja muud siinses artiklis toodud mõtted pärinevad Moskvas tegutseva Carnegie mõttekoja hiljutisest uuringus Venemaa (majandus)eliidi hulgas. Selle uuringu 20-leheküljeline aruanne on niivõrd põnev lugemine, et vääriks lausa täistekstina eestindamist, kuid annan siinkohal lühiülevaate.
Niisiis, uuringu «Putini «lapsed»: kes hakkab juhtima Venemaad pärast 2024. aastat» järgi on Venemaa ühiskondlikus arvamuses juurdunud tees «kes siis veel, kui mitte Putin». 20 aastat tagasi võimule toodud Putini ajal on juurdunud omamoodi uus ideoloogia, riiklik identiteet, mille ümber koonduvad nii massid kui ka eliit.
Selles identiteedis segunevad konservatiivsed väärtused, imperiaalne eneseteadvus, militariseeritus, läänevastastus ning kõike seda ja kogu rahvast siduv mütologiseeritud ettekujutus nn Suurest Isamaasõjast (Teise maailmasõja sellest osast, millest Venemaale meeldib rääkida – K. T.).
Praeguse eliidi keskmine esindaja käitub kui «pisike Putin», vaadates ringi ja mõeldes, et «mida teeks minu olukorras Putin».
Poliitilise mudeli põhisisu on poliitilise konkurentsi puudumine ja uue administraatorite kohordi kasvatamine, kes siis võikski n-ö Putini põlvkonnana riigi üle võtta. Nende «ametnike 2.0» funktsioon on jätkata senise majanduspoliitilise mudeli elluviimist, vältimaks muutusi. Vastavate koolituste konveier on käivitatud ja selle tulemusena peaksid tekkima efektiivsed, ambitsioonitud ja omavahel kiirelt vahetatavad etturid.
Venemaa majanduses on riik muutunud absoluutseks dominandiks, allutades kõik vähegi olulise, olgu otseselt või kaudselt, suunatud riigihangete süsteemi kaudu.
See aga tähendab, et nn rendimajanduse osakaal on u 70 protsenti (rendimajandus kui kõik see, mida süsteemi loal võib ajutiselt kasutada konkreetne inimene/ettevõte), samas kui sisuliselt globaalselt konkurentsivõimelise majanduse osakaal on vaid kaks-kolm protsenti. Sinna vahele jääb kohalik, vähetähtis majandustegevus, millel lastakse tegutseda seni, kuni ta pole muutunud piisavalt tähtsaks.
Klannilise olemusega majandusmudeli (kus nt peamised pangad, riigiettevõtted jms antakse juhtida vajalike inimeste poegadele jne) põhiprobleem on aga igasuguse innovatsiooni tapmine. Sisuliselt rentnikuks-bürokraadiks taandatud majandusjuhi ainus mure on piisavalt hästi vormistatud aruandlus, vältimaks jamasid.
Venemaa eliidi olukorra kirjeldamiseks kasutavad Moskva tunnustatud mõttekoja tegelased pisut üllatuslikult Pihkva tuntuima opositsioonilise tegelase, korduvalt ka Eestis esinenud Lev Šlošbergi sõnu, mis lühidalt kõlavad nii: «Eliit peaks olema ühiskonna avangard, julgem ja avatum. Praegune eliidi nime kandev seltskond on aga midagi häbiväärset, kes on oma hinge müünud hüvede eest.»
Praeguse eliidi keskmine esindaja käitub kui «pisike Putin», vaadates ringi ja mõeldes, et «mida teeks minu olukorras Putin». Kui Dmitri Medvedevi ümber hakkas moodustuma n-ö moderniseerumise koalitsioon, siis praegust võimu ümber koonduvat seltskonda võiks nimetada stagnatsiooni koalitsiooniks.
Kõik nad valmistuvad selles mõttes aastaks 2024, et püüavad kohaneda ja ellu jääda, mitte hellitades lootusi positiivsetele muutustele. Oma perekond soovitakse võimalusel viia kuhugi välismaale, lootes ise jätkata kätteõpitud võimaluste ärakasutamist.