Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6229469t1ha54d.jpg)
/nginx/o/2019/12/18/12820770t1h74ae.jpg)
- Sahharovi preemia saanud Ilham Tohti soovis uiguuride ja hiinlaste leppimist.
- Separatsimis süüdistatud meest pole keegi saanud vanglas kaks aastat külastada.
- Tema tütra Jewher Ilham loodab, et auhind aitab isal vabadusse pääseda.
- Euroopa Parlamendi esindajad kõnelevad võimalikest sanktsioonidest Hiinale.
Seistes eile Euroopa Parlamendi ees ja võttes oma isa, majandusprofessori ning uiguuri aktivisti Ilham Tohti nimel vastu tänavuse Sahharovi auhinna, meenutas tema tütar Jewher Ilham, kuidas tal oli kunagi kombeks isaga kurjustada, sest too kulutas kogu aja oma asutatud veebilehele, mille eesmärk oli luua mõistmist uiguuride ja han-hiinlaste vahel. Et tütart lepitada, töötas Tohti tihti lapse magamistoas, et nad saaks nii natukenegi aega koos veeta.
/nginx/o/2019/12/18/12820773t1hf68e.jpg)
Ilham Tohti
- Sündinud 25. oktoobril 1969 Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas.
- Lõpetanud Pekingis tegutseva praeguse Hiina Minzu ülikooli majanduskooli.
- Töötas Minzu ülikoolis rahvusvähemuste uuringute lektorina ja avaldas kriitilisi uurimusi Hiina assimilatsioonipoliitikast uiguuride suhtes.
- 2006. aastal asutas uiguuri- ja hiinakeelse veebilehe UighurBiz, mille eesmärk oli vahendada suhtlust uiguuride ja han-hiinlaste vahel ning edendada dialoogi ja kogukondade leppimist. Veebileht suleti, kui Tohtit süüdistati selle kasutamises 2009. aasta vägivaldsete meeleavalduste õhutamiseks Xinjiangis.
- 2014. aastal mõisteti ta separatismis süüdistatuna eluks ajaks vangi.
«Mu isa oli aus mees. Väga vapper ja positiivne. Veel enam, ta oli isetu. Ta pühendas oma elu uiguuride õigustele, aga mitte ainult – ta pühendas oma aega ka teistele rahvusvähemustele Hiinas,» rääkis noor naine alates 2014. aastast vangistatud isast, keda on kirjeldatud kui mõõdukat ja leppimismeelset häält dialoogis Hiina võimudega ja võitluses uiguuride tagakiusamise vastu. «Kui tal ka oleks ajamasin ja ta saaks kuus aastat ajas tagasi minna, siis ta ikkagi jätkaks seda tööd,» lisas tütar isa kohta.
Saatus teadmata
Praegu ei tea keegi, kus Tohti asub või milline on tema tervislik seisund. Viimati olid lähedased temaga kontaktis paar aastat tagasi.
Tohti kandidatuuri selle aasta Sahharovi mõttevabaduse auhinnale esitanud Euroopa Parlamendi liberaalide saadikurühma Renew Europe britist liige Phil Bennion rääkis, et liiguvad kuulujutud, nagu oleks Tohti viidud Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna keskusest Ürümqist, kus ta 2014. aastal vangistati, üle Pekingisse, kuid tõendeid selle kohta pole.
Bennioni kinnitusel on nad palunud Hiina võimudelt, et pereliikmetel lubataks taas Tohtit külastada.
Euroopa Parlamendi president David Sassoli astus eile Strasbourgis kõneldes sammu kaugemale. «Euroopa Parlament palub tema kohest tingimusteta vabastamist. Tema võitlus ja kõik tema kogetud kannatused meenutavad meile, et peame võitlema mõttevabaduse eest, mis on fundamentaalne õigus, ja see on võitlus, mida vahel saab võita vaid elude hinnaga,» ütles ta.
Hiina on reageerinud Tohti tegevust esile tõsta soovinud poliitikute survestamisega. Hiina võimud olla veetnud esmalt kaks tundi, et veenda Bennioni Tohti kandidatuuri Sahharovi auhinnale tagasi võtma, ning kui sellest polnud tulu, saatsid Hiina saatkonnad eri riikides Euroopa Parlamendi liikmetele kirju, et nad ei hääletaks uiguuri aktivisti poolt.
Kui Euroopa Parlament teatas oktoobris, et mõttevabaduse auhind antakse sel aastal just uiguuri aktivistile, oli Hiina välisministeeriumi kõneisiku reaktsioon terav: «Ma loodan, et Euroopa suudab austada Hiina siseasju ja juriidilist sõltumatust ning vältida terroristi ülistamist.»
Hiina saatkonnad eri riikides saatsid Euroopa Parlamendi liikmetele kirju, et nad ei hääletaks uiguuri aktivisti poolt.
Bennioni sõnul tuleb Euroopal sellises olukorras aga endale kindlaks jääda.
«Resolutsioonis, mille me esitasime, rääkisime sihitud sanktsioonidest, mis oleks sarnased Iisraeli asundustele kehtestatud piirangutega. Meil on juba tõendeid, et Hiina kasutab uiguuride koonduslaagreid äridena ja need annavad toodangut,» rõhutas Bennion. «Alati on neid, kes ei taha sanktsioone mitte kuskil kellelegi, sest keegi kannataks. Aga me peame vaatama suuremat pilti.»
Ka Sassoli hoiatas, et uiguuride tagakiusamine Hiinas – vähemalt miljon inimest on saadetud n-ö ümberõppelaagritesse, kus neid sunnitakse lahti ütlema oma rahvuskuuluvusest ja islami usust – ei ole midagi sellist, millega Euroopa saaks leppida.
«Ma arvan, et Hiina võimudest oleks taibukas kuulata Euroopa Parlamendi sõnu,» viibutas ta verbaalselt näppu. «Kui suured riigid nagu Hiina järgiks inimõigusi, oleks nad veel tähtsamad.»
Palve avalikkusele
Oma isa töö jätkajaks saanud Jewher Ilham leidis enne auhinnatseremooniat Postimehele antud usutluses samuti, et rahvusvahelist survet on tarvis ning üks võimalus uiguure toetada oleks sanktsioonide või viisapiirangute kehtestamine.
«Ma ei mõtle kogu Hiina ja selle valitsuse vastu, aga spetsiaalselt koonduslaagritega seoses. Näiteks ettevõtetele, kes toetavad koonduslaagrite tegevust. Ja mitte ainult Hiina, vaod ka lääne ettevõtted, kes impordivad ja ekspordivad kaupa, mis liigub läbi koonduslaagrite,» arvas ta.
Küll aga rõhutas ta oma sõnavõtus eurosaadikute ees, et Sahharovi auhinna Ilham Tohtile andmise tähtsus ei seisne mitte ainult tema isa tööle ja kannatustele ning uiguuride olukorrale tähelepanu tõmbamises, vaid meeles tasub pidada ka seda, et lihtsalt iseendaks olemise eest on Hiinas vangistatud kasahhe, usbekke, kirgiise ja tiibetlasi. Samuti osutas ta inimõiguslaste ja advokaatide trellide taha saatmisele ning asjaolule, et Hiina kristlased peavad endiselt võitlust oma õiguste eest.
Ilham soovitas kõigil järgida oma isa põhimõtet. «Ta uskus, et kui on probleem, tuleb see lahendada, nagu tuleb kinni õmmelda auk kangas,» selgitas ta. «Ma usun, et ka mu isa kartis, aga kui ta tegi probleemi kindlaks, ületas ta oma hirmu lahenduse nimel, töötades ükskõik mis hinnaga.»
Sellest lähtuvalt esitas ta Euroopa Parlamendi liikmetele ja avalikkusele oma palve: «Kas te näete probleemi selles, kuidas Hiina valitsus kohtleb uiguure? Kui te näete probleemi, palun töötage lahenduse nimel.»
Ilham Tohti tütar: ma ei valinud elu aktivistina, seda tegi Hiina valitsus
Jewher Ilham sattus ihuüksi ja inglise keelt oskamata 18-aastaselt Ameerika Ühendriikidesse, kui tema uiguuri aktivistist isa Ilham Tohti 2013. aastal Pekingi lennujaamas kinni oli peetud. Isa julgustas tütart ikkagi Hiinast lahkuma. «Ta ütles: «Ära nuta. Ära lase neil mõelda, et uiguuri tüdrukud on nõrgad»,» meenutas Ilham eile Euroopa Parlamendis isale antud Sahharovi auhinda vastu võttes.
Ilhamist on vastu saanud isa töö jätkaja, kuid intervjuus Postimehele tunnistas naine, et parema meelega elaks ta normaalset elu, sest tema valik – uiguuride kogukonna eelistamine lähedastele – tähendab, et tema Hiinas elavad pereliikmed on suhted temaga katkestanud.
Nägite oma isa viimast korda nüüd juba varsti seitse aastat tagasi Pekingi lennujaamas, kui olite teel Ameerika Ühendriikidesse, kus ta pidi alustama tööd Indiana ülikooli juures. Tema vahistati ja teie sõitsite Ühendriikidesse. Kui palju te üldse teate sellest, kuidas teie isal praegu läheb?
Ta võeti kaasa lennujaamast 2. veebruaril 2013, kuid siis lasti ta kolm päeva hiljem vabaks. Ametlikult võeti ta uuesti kinni – see polnud tegelikult isegi ametlik – 2014. aasta jaanuaris. Sama aasta mais, pärast seda, kui ma olin USA Kongressis tunnistusi andnud, avalikustas Hiina valitsus lõpuks orderi ja dokumendid minu isa vahistamise kohta.
Me saime teada, et ta viidi Ürümqisse (Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna keskus – toim), kuigi mu isa elas Pekingis.
Meil õnnestus teda lõpuks näha septembris kohtuprotsessi ajal. Ta oli kaalust kõvasti kaotanud, pea oli täiesti hall. Ta oli varem pontsakas, ümmargune, aga siis tehtud piltidel oli ta kaotanud rohkem umbes 20 kilogrammi. See murdis mu südame.
Saime teada, et kahel korral ei antud talle kümme päeva järjest süüa, ta pandi ahelatesse, teda peksti, ja ilmselt oli seal rohkemgi asju, mida ta meile ei rääkinud.
Viimati kuulsin midagi oma isa asupaiga kohta 2017. aastal. See oli viimane kord, kui mu perel õnnestus teda näha. Sestpeale me ei tea, kus ta on. Mitte keegi pole teda külastanud. Me isegi ei tea, kas ta on veel elus.
Teie perekond elab endiselt Hiinas. Missugune on nende olukord?
Ma olen meist ainuke, kes on Ameerika Ühendriikides. Minu kasuema, minu vennad, minu ema – kõik nad on Hiinas. Nad tahavad elada rahulikku, vaikset elu. Nad ei taha olla millessegi segatud.
Suurem osa mu perekonnaliikmetest katkestas minuga suhtlemise minu tegevuse ja töö tõttu [uiguuride] eestkõnelejana. Ja ma täiesti mõistan nende hirmu, me elame täiesti erinevates riikides. Nendel on võimatu oma arvamust välja öelda, sattumata selle eest vanglasse. Mu vennad on veel nii väikesed.
Aga ma loodan, et nad saavad elada turvaliselt ja Hiina valitsus ei põhjusta neile sekeldusi.
Teist on saanud oma isa töö esindaja ja tema nimel olete aastate jooksul võtnud vastu mitu auhinda. Mida tähendab selline tunnustus teile, teie isa olukorrale ja uiguuride kogukonnale laiemalt? Kas sellistest auhindadest on kasu?
Ma loodan väga, et sellest on kasu. Mulle just räägiti, et viimatine Sahharovi preemia laureaat (eelmisel aastal võitis auhinna Krimmist pärit režissöör Oleg Sentsov, kes toona oli Venemaal vanglas, kuid vabastati tänavu septembris vangidevahetuse käigus Ukrainaga – toim) vabastati vanglast. Ma loodan, et sama juhtub ka minu perekonna puhul.
See auhind ei tähenda aga ainult üleskutset vabastada minu isa ja tunnustust tema tööle. See on žest Euroopa Parlamendilt, see on omamoodi toetusavaldus uiguuride kogukonnale ja kaasaelamine sellele, mis uiguuridega praegu toimub. See sütitas lootuse meie südames ja meeles.
Uiguurid mõistavad, et see auhind tähendab, et Euroopa Parlament hoolib uiguuridest, hoolib minu isast ja on loodetavasti valmis tegema midagi, et meid aidata.
Mõnes mõttes on teist enese tahtmata saanud aktivist, kes räägib nendest küsimustest oma isa eest. Kuidas te sellise olukorraga toime tulete?
Ma ausalt öeldes vihkan oma praegust elu. Kulutasin 16 aastat tantsu- ja lauluõpingutele. Arvasin alati, et minust saab tõlk – ma armastan keeli, räägin viit keelt – või laulja või tantsija. Aga vaadake, mida ma nüüd teen! See pole elu, mida ma tahtsin, mille ma valisin.
Hiina valitsus valis selle elu mulle. Nad tahavad, et ma peaksin suu. Nad peaksid ise suu pidama! Vabastage enne mu isa, mu perekond. Siis ma loomulikult jätan selle asja rahule. Kui nad ei ole esitanud meile väljakutset, siis miks me võitleme? See on valik, mille nemad on mulle jätnud.
Ma ei taha magada neli tundi ööpäevas ja ärgata külma higiga kaetuna, nähes õudusunenägusid. Ma ei taha, et mu elu oleks selline, aga mulle pole jäetud valikut.
Kui palju te välismaal elades Hiina võimude survet tunnetate?
Minuga pole kunagi otse ühendust võetud – ausalt öeldes olen sellest väga šokeeritud. Aga nad pöördusid minu perekonnaliikmete poole, et paluda neil mind vaigistada. Ent see on täiesti teine arutelu.
Minu isa valis kogu uiguuri kogukonna iseenda ja oma perekonna asemel. Mina pole otsustanud, mida valida, aga ma püüan selle selgeks mõelda. Olen läinud juba nii kaugele, et ma ei tea, kas saan lihtsalt selle lõpetada.