Andrei Kuzitškin: kvoodid venelastele - uus segregatsioonimeetod

Andrei Kuzitškin Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Hiljaaegu leidis Kremli propagandamasin uue meloodia, mis nõuab kvootide kehtestamist venelaste töölevõtmisele Eesti riigiasutustesse, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.

Kõik teavad, et Eesti on lakkamatu rünnaku all Kremli hübriidsõjas, mida peetakse kõigi lääne demokraatlike riikide vastu. See on mõistetav: Eesti majanduslik ja poliitiline edu ärritab tõsiselt Kremli juhtkonda, kes toodab ja levitab müüte allakäigust ja kriisist kõigis riikides, kus on julgetud kritiseerida Putini režiimi. Seepärast pruugitakse Eesti vastu mitmesuguseid meetodeid ja vahendeid sisepoliitilise olukorra destabiliseerimiseks. Üks neist on infosõda ja Eesti ühiskonnas lõhesid põhjustavate teemade ülestõstmine avalikus ruumis.

Eesti ühismeedia venekeelse segmendi analüüsimisel võib järeldada, et Venemaa saatkond on koostanud ja jaganud oma mõjuagentidele laiali metoodilised materjalid teemadega, mida avaldatakse sünkroonis Venemaa-meelsetes meediakanalites ja inimeste veebilehtedel, kes ei varjagi poolehoidu Venemaa vastu. Kord tuuakse Eestile eeskujuks Soomet, sest soomlased armastavat Putinit. Siis jälle arvutatakse kokku Eesti majanduslik kahju Venemaa transiidi kahanemise ja keeldumise tõttu toetada Nord Stream 2 rajamist.

Veel üks propagandistide lemmikteema on NATO kui oht Eesti julgeolekule. Kõik strateegilised projektid, mis süvendavad Eesti lõimitust üleeuroopalisse ruumi, naerdakse välja ja valatakse kriitikaga üle, olgu selleks siis Rail Baltic, Tallinna-Helsingi tunnel või Läänemere energiasüsteem.

• Ligemale iga kolmas Eesti elanik on mitte-eestlane, kuid riigisektori asutuste juhtide seas on mitteeestlasi ainult neli protsenti, kõrgema juhtkonna seas kuus protsenti, keskmisel tasandil kümme protsenti.
• Nn venelaste kvoodid rikuks fundamentaalseid inimõigusi ja Eesti Vabariigi põhiseadust, mis tagavad kõigile kodanikele rahvusest sõltumata võrdsed õigused.
• Eesti «vene idee» poolehoidjad seovad oma lootused venekeelsete elanike õiguste kaitsel Keskerakonnaga, mis on korduvalt kuulutanud poliitilist toetust venekeelsetele valijatele, aga need on jäänud ainult sõnadeks.

Loomulikult on Moskva ägeda propagandapealetungi põhisuund Eesti venekeelse elanikkonna seisund. Justkui kulunud plaadil keerlevad Eesti ja Venemaa inforuumis ikka ja jälle niisugused teemad nagu russofoobia, vene koolide diskrimineerimine, mittekodanike õiguste kitsendamine, Nõukogude sõduritele püstitatud mälestusmärkide hävitamine, eesti keele õppimise ja omandamise pealesundimine, venelaste assimileerimise poliitika.

Kuid hiljaaegu leiti üks uus meloodia. Nimelt on hakatud järjekindlalt välja pakkuma kvootide kehtestamist venelaste töölevõtmisele riigiasutustesse.

See teema tõusis õigupoolest päevakorda kolme Eesti ministeeriumi analüüsi peale, milles leiti, et mitte-eestlaste osa Eesti riigijuhtimise asutustes on ebaproportsionaalselt pisike, võrreldes mitte-eestlaste osakaaluga rahvastikus tervikuna. Ligemale iga kolmas Eesti elanik on mitte-eestlane, kuid riigisektori asutuste juhtide seas on mitte-eestlasi ainult neli protsenti, kõrgema juhtkonna seas kuus protsenti, keskmisel tasandil kümme protsenti. Kuna 90 protsenti mitte-eestlastest on venelased, omandab probleem kohe vene küsimuse iseloomu.

Analüüsi tulemuste avaldamise järel sündis ühismeedias silmapilkselt mõte kehtestada kvoodid venelaste tööle võtmisele riigiasutustesse. Ministeeriumid ise mõistagi pakuvad välja teistsuguse olukorra lahendamise viisi: kaasata palju aktiivsemalt ministeeriumide töösse praktikantidena noored mitte-eestlased, kellest 64 protsenti juba valdab vabalt eesti keelt.

Mõjuagente selline «konformism» mõistagi ei rahulda. Venelaste kvoote sätestavat seadust nõutakse otsekohe, juba täna. Nende argumendid: ainult nii saab tagada venelaste kiire edenemise karjääriredelil ega pea ootama, kuni vahetub paar-kolm põlvkonda ja kõik venelased eesti keele kenasti ära õpivad. Eeskujuks tuuakse Soome endise presidendi Martti Ahtisaari ettepanekud Kosovo küsimuses, mis olid mõeldud kaitsma serblaste õigusi. Tavapäraselt tsiteeritakse mitmesuguste Euroopa institutsioonide otsusi ja Euroopa poliitikute arvamusi vajaduse kohta võidelda rahvusvähemuste õiguste diskrimineerimisega Eestis.

Mina ei ole kategooriliselt niisuguste ettepanekutega nõus. Esiteks rikuvad need fundamentaalseid inimõigusi ja Eesti Vabariigi põhiseadust, mis tagavad kõigile kodanikele rahvusest sõltumata võrdsed õigused. Kujutage ise ette: tuleb venelane kandideerima ametisse kultuuriministeeriumis, talle aga öeldakse: «Teate mis, venelaste kvoot on juba täis, võtame vastu veel ainult ukrainlaste või eestlaste taotlusi.» Vaat siis võib juba rääkida, isegi röökida diskrimineerimisest rahvuse järgi.

Teiseks kleebiks rahvuspõhised kvoodid töökohta taotlevatele venelastele külge piiratud töövõimega või igatahes mittetäisväärtuslike inimeste sildi, kellesse tuleb eriliselt suhtuda. Ma saan aru, kui tööandjad eraldavad spetsiaalsed töökohad nägemis-, kuulmis- või vaimupuudega inimestele. Kvoot venelastele tähendaks aga, et kahtluse alla seatakse suutlikkus iseseisvalt konkureerida võrdsetes tingimustes teistest rahvustest kandidaatidega.

Aeg on aru saada, et privileeg täna haridust vene keeles saada võib homseks muutuda tabalukuks uksel, mille taga peitub tulevane karjäär.

Kolmandaks ei takista tänases Eestis keegi mitte-eestlasi kandideerimast töökohale riigisektoris. Iseasi, et iga viies konkurss kukub läbi, sest kandidaadid ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Kui aga lisaks kehtestada piirangud rahvuste järgi, võib see üldse halvata võimuorganite ja riigiasutuste töö.

Põhimõtteliselt juhtus just nii tänavu Tallinnas, kus kaks korda kukkus läbi konkurss Lasnamäe vene gümnaasiumi direktori kohale. Lõpuks määratigi seda kohakaasluse alusel juhtima naaberkooli direktor.

Selge see, et Eesti «vene idee» poolehoidjad seovad oma lootused venekeelsete elanike õiguste kaitsel just Keskerakonnaga, mis on korduvalt kuulutanud poliitilist toetust venekeelsetele valijatele. Aga need on jäänud sõnadeks.

Kuidas siis kaitsevad keskerakondlased praktikas venelaste õigust töötada Tallinna linnavalitsuses ja munitsipaalasutustes?

Tallinna kaheksast linnaosavanemast on ainult üks venelane. Linna avalike suhete osakonna kümnest töötajast on ainult kahel vene nimi. Personali arendamise osakonnas on kuus töötajat, kõik eestlased. Kultuuriametis on 16 töötajat, kellest kahel on vene nimi. Sisuliselt kõiki linna kultuuriasutusi juhivad samuti eestlased.

Ma ei taha sugugi süüdistada Tallinna linnavalitsust diskrimineerimises inimeste töölevõtmisel, aga igatahes tuleb välja, et konkurssidel on kas vähe venelastest kandidaate või siis jäävad nad professionaalsete oskuste ja kogemuse poolest eestlastest kandidaatidele alla. Huvipakkuv on siinjuures, et 35 protsenti riigisektoris töötavatest mitte-eestlastest on oma kohal olnud juba 15 või enamgi aastat, mis tähendab, et noored eriti ei kiirusta neid välja vahetama.

Usutavasti polegi tänapäeva venekeelsel noorsool erilist ajendit Eesti riigisektorisse tööle minna. Sellest võib täiesti aru saada, kui vene koolides ja peredes süstitakse lastesse aina arusaama, et nad on Eestis teisejärgulised kodanikud, et nende karjäärivõimalused Eestis on olematud, et parem on otsida endale kohake päikese all üldse Venemaal või mõnes muus Euroopa riigis.

Juba mõte kvootidest venelastele on üdini absurdne. Selle pooldajad ei paku välja ühtegi mehhanismi, kuidas seda ellu viia. Näiteks: milliste dokumentidega peaksid kandidaadid tõestama oma vene päritolu? Ja mis saab inimestest, kellel üks vanem on eestlane, teine aga venelane või ukrainlane? Eriti aga: mis saab riigisektorist Narvas, kus igast kümnest töötajast üheksa on venelased? Kas nad peavad siis oma töökoha eestlastele loovutama?

Ma ei usu, et kvoodiidee autorid isegi oleksid seadnud enda ette ülesande sellistele küsimustele vastata. Neil on teistsugune sihiasetus: sundida avalikkusele peale diskussioon, mis on suuteline teravdama rahvustevahelisi suhteid Eestis. See on järjekordne pehme jõu instrument, mida Venemaa kasutab hübriidsõjas Eesti vastu. Sellega on võimalik võidelda ja peabki võitlema, muutes riigisektori konkursid maksimaalselt läbipaistvaks ja ausaks, et iga soovija võiks ise veenduda, et tähtis on kandidaadi professionaalsus, aga mitte rahvus.

Loomulikult tuleb purustada ka seniajani püsiv müür vene ja eesti haridussüsteemi vahel, et vene koolide lõpetajad ei peaks ennast omaenda maal tundma heidikutena, kes on keele alusel ülejäänud ühiskonnast lahutatud. Aeg on aru saada, et privileeg täna haridust vene keeles saada võib homseks muutuda tabalukuks uksel, mille taga peitub tulevane karjäär.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.