Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/27/7437007t1h948b.jpg)
/nginx/o/2019/12/22/12830157t1h5774.jpg)
Ühes väikeses Eesti linnas elab proua, kes käib varahommikuti poes. Rasket poekotti ei jõua õbluke naine koju tarida. Ta kutsub kiirabi – ütleb, et pea käib ringi, paha on olla. Kiirabi sõidab kohale, kontrollib kõik näitajad üle ja sõidutab proua koju. Haiglasse ei viida teda kunagi. Nii nädalast nädalasse, aastast aastasse.
Kiirabiõde ja Tallinna tervishoiu kõrgkooli õppejõud Argo Soolep intervjueeris magistritöös 20 kiirabibrigaadijuhti. Ta sai teada probleemidest, mida nad peavad sotsiaalseteks, mitte meditsiinilisteks. Lugu vanaprouast on üks paljudest, mida talle räägiti.
«Kiirabi peaks tegelema erakorralise abi osutamisega, aga võtmata jäänud tabletid, kõrgeks läinud vererõhk, raskused punktist A punkti B saamisel või vajadus südant puistata – seda tuleb väga sageli ette,» räägib Soolep Postimehele uurimusest, mida kajastas esimesena ajakiri Sotsiaaltöö.
Enim rääkisidki kiirabitöötajad üksi elavate eakatega seotud probleemidest.
«Sõidame 40 kilomeetrit ei-tea-kuhu vanainimesele tere ütlema,» ütleb Soolep. Tihti vajavadki kõrges vanuses abikutsujad lihtsalt ära kuulamist. Suhtlemist. Välismaal tehtud uuringute järgi on sellised veerand kiirabijuhtumitest. Selle võrra peavad erakorralist abi vajavad inimesed kauem ootama ja selle võrra enam kulub maksumaksja raha.
«Sõita kahetonnise kiirabiautoga sada kilomeetrit, et kellegi vanaemale tere öelda, on päris ränk,» ütleb Soolep. Kütus, kolmeliikmelise kiirabibrigaadi palk, auto amortisatsioon – see kõik neelab raha. Kui palju, ei ole Eestis uuritud.
Kiirabi luiskab terved haigeks
Soolep selgitab, et on palju vanu inimesi, kes iseenesest on terved, aga ei saa kõigega üksi hakkama. Nad kipuvad abi otsima sealt, kust seda kõige hõlpsamini saab – seega helistavad 112. «Kuna kiirabi on nii kättesaadav, kasutatakse kiirabiressurssi meeletult üle,» ütleb ta.
Kui kiirabil pole südant kutsujat koju jätta, kuigi tol otseselt midagi viga pole, mõeldakse haiglasse viimiseks diagnoos välja või moonutatakse kutsuja tervisenäitajaid. Kokkuleppe alusel viiakse patsient haiglasse, kui kiirabibrigaadi juhil on haiglavahetuses tuttav arst. Talle helistatakse, selgitatakse olukorda ning palutakse patsient haiglasse võtta.
Soolep toob näite: «Väeti vanemaealine elas ebainimlikus keskkonnas. Koju teda jätta ei saanud ja ta sõidutati haiglasse. Intervjueeritav ütles, et «õnneks» sai ta haiglas krambihoo. Et jumal tänatud, et tal ikka midagi viga oli.»
Soolepit üllataski enim, kui kavalalt brigaadijuhid oma patsiente haiglale «maha müüvad». Kuid kergekäeliselt seda ei tehta – haiglasse viiakse need, keda koju jätta ei saa.
Uurides tuli välja, et kiirabi pole ette valmistatud sotsiaalprobleemidega tegelema. Neil pole kuhugi pole pöörduda – eriti, kui kutse tuleb nädalavahetusel või õhtul. Sellised juhtumid võivad kripeldama jääda.
«Mulle kirjeldati olukorda, kus purjus inimeste seltskonnas keksis ringi pisike põnn. Politsei oli ka kohal. Kui kiirabi pööras politsei tähelepanu lapsele, et ta ohutusse kohta toimetataks, vastas politsei, et neid kutsuti pussitamise pärast. Mitte lapse pärast. Kiirabitöötaja elas seda hiljem pikka aega üle – et kas ta ikka tegi piisavalt,» tõi Soolep näite.
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse ütleb, et viimati kirjeldatud juhul ei ole mitte mingit takistust ega õigustust reageerimata jätta. Abivajavast lapsest kohustab seadus teavitama igaüht.
«Kõikides kohalikes omavalitsustes peab olema tagatud ööpäevaringne turvakodu. Politseiga on väga selge: politsei viib lapse turvakodusse, mis on kogu aeg avatud, ja kohaliku omavalitsuse lastekaitsjad peavad olema võimelised 24 tunni jooksul reageerima,» selgitab Kuuse.
Kuid leidub kiirabitöötajaid, kes leiavad, et kui pole luumurd või verejooks, siis polegi tema töö. Seetõttu kõiki selliseid juhtumeid ei dokumenteerita ja nii ei jõua need ka sotsiaaltöötaja lauale.
Uuringu autor näeb probleeme ka perearstisüsteemis. «Sageli juhtub, et inimesed kukuvad tervishoiusüsteemist välja. Nad lapitakse kokku, saadetakse koju, ja siis nii jääbki. Keegi ei kontrolli, kas inimene võtab tablette, kas ta saab järelravi,» ütleb Soolep.
Perearst näeb, kui keegi ta nimistust on kiirabis käinud. Patsiendiga ühendust võtmine sõltub aga arstist. Nagu öeldud, et fikseeri ka kõik kiirabitöötajad olukordi, kus erakorralist meditsiinilist sekkumist ei olnud. Olukordi, kus inimene võib lihtsalt elada toiduta või külmas.
Sotsiaaltöötaja number pähe
Kiirabi koorma kergendamiseks pakub Soolep välja, et sotsiaaltöötajad peaksid olema ööpäeva ringi kättesaadavad. 112 oskavad kõik telefonis valida, kuid kodupiirkonna sotsiaaltöötaja numbrit naljalt ei teata. Näiteks Rootsis ja Prantsusmaal sõidavad Soolepi teada ringi sotsiaaltöö kiirabibussid.
Eakatele, kes kutsuvad kiirabi suhtlusvaeguse leevenduseks, võiks Soolepi sõnul pakkuda kooskäimist eakaaslastega päevakeskuses, ühiseid üritusi, vabatahtlikke seltsilisi.
Viimase kohta lisab Kuuse, et üksildusega tegelemiseks käib praegu kaheaastane pilootprojekt. Nimelt värbab MTÜ Kodukant sotsiaalhoolekandesse vabatahtlikke, kes leevendaks inimeste suhtlusvajadust. Projekti tulemustele toetudes luuakse mudel, kuidas saada rohkem vabatahtlikke sotsiaaltöösse.
Paljud abivajajad aga ei teagi, et kohalik omavalitsus pakub isikliku abistaja teenust: töötaja abistab inimest saatjana, ratastooliga liikumisel, lugemisel, kirjutamisel, söömisel, suhtlemisel, riietumisel, hügieenitoimingutes ja muus.
Soolepi uuringust tuleb samuti välja, et tõsta oleks vaja kiirabitöötajate teadlikkust ja oskuslikkust. «Meil võiksid olla koolitused, et kiirabitöötajad hakkaksid neid probleeme paremini tunnetama, tähele panema, kirja panema ja edasi andma. Ühiskond on muutunud, kiirabi mitte,» mõtiskleb Soolep.
Mõne kiirabibrigaadi juures töötab juba praegu eraldi inimene, kes tegeleb ebatavaliste juhtumitega. See võib olla kiirabisekretär, kes suhtleb sotsiaaltöötajate või kiirabi väljakutse teinu sugulastega.
Soolepi hinnangul võiks ühiskond eakaid rohkem märgata. Sugulased võiksid teadvustada, et neil elab kusagil metsatalus sugulane. Kui ka ise elatakse juba kümme aastast Soomes, tuleks ikkagi leida aega ja uurida, kuidas lähedane hakkama saab.
Eestis pole sotsiaalprobleemidest tingitud kiirabi väljakutseid varem uuritud. Soolepi tulemuste põhjal on sotsiaalprobleemid kiirabi väljakutsetes seotud eakate üksinduse, hooldusdefitsiidi, puuduliku suhtlusoskuse ning puudujääkidega tervishoiu- ja sotsiaalteenustes. Kiirabitöötaja aga võib pidevalt selliste muredega tegeledes läbi põleda.
Abi peab saama igal ajal
:format(webp)/nginx/o/2019/12/22/12830156t1hccd2.jpg)
See ei ole õige, et inimeste sotsiaalseid vajadusi lahendab tervishoiusüsteem ja kiirabi. Või vastupidi – et sotsiaaltöötaja peab tegelema näiteks sellega, et inimene ei saa arstiaega.
Inimest tuleb vaadata terviklikult. Tervisehäda lahendused võivad olla sotsiaalsed. Sotsiaalse häda lahendused võivad, vastupidi, olla tervishoius. Tervishoid ja hoolekanne on teineteisele palju lähemal, kui oleme harjunud mõtlema.
Hoolekandeseadus ütleb, et abivajajast tuleb teada anda. Seaduse järgi on kohustus ja õigus anda selliseid andmeid sotsiaaltöötajale.
Pehme pool on märkamine. Kas märkame oma naabreid, lähedasi, et nad on jäänud üksi ega tule kõigega toime.
Mis puudutab abi kättesaadavust õhtuti ja nädalavahetustel, siis sotsiaalabi osutamine ei tohiks tööpäevade ja -tundidega määratletud olla. Kui inimesel on vaja aidata ahju kütta 20-kraadise pakase juures laupäeval ja pühapäeval, ei saa öelda, et tööpäev lõppes reedel kell viis.