Aimar Altosaar: jonnipunn Ratas (143)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
28. detsember 2019, 10:45
:format(webp)/nginx/o/2019/12/28/12837715t1h6b4b.jpg)
Peaminister Jüri Ratas on tuntud oma tasakaaluka käitumismaneeri ja jutuga, kuid kahjuks palju muud peale rahumeelse vormi me tema esinemistest viimasel ajal ei leia. Kui ta on juba tões ja vaimus otsustanud oma skandaalset ministrite kabinetti iga hinna eest koos hoida, siis peaks ta hoolitsema, et ka teised mõistaksid, miks Eesti vajab just sellist valitsust.
Esmajärjekorras oleme huvitatud, et omavahel suhtleksid peaminister ja president, sest neist kahest sõltub, kuidas me oma riiki tajume ja hindame. Neist sõltub ka, kui tõsiselt võetav on Eesti teiste riikide silmis.
Peaministri otsus mitte osaleda presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtul on märgilise tähendusega. Eriti olukorras, kus mitu valitsuse liiget on lühikese aja jooksul välja vahetatud ning peaminister on ise peaaegu igal nädalal sunnitud mõne oma kabineti liikme liiga uljaks läinud avaldusi siluma ja välja vabandama, oleks vaja pidevat infovahetust presidendiga.
Oma riigi kodanikena tahame näha, et meie demokraatia toimib, teiste kuulamine, arvamuste arvestamine ja koostöö toimub kõige kõrgemal tasandil. Nüüd tahab peaminister käituda jonnipunnina, kellele lähevad korda vaid tema valitsuse kohta öeldud kriitilised sõnad, mitte aga ühised huvid.
Peaministri otsus mitte osaleda presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtul on märgilise tähendusega.
Kas põhjus on selles, et Jüri Ratas nägi oma poliitilises lapsepõlves lähedalt, kuidas pidevalt mossitav Edgar Savisaar püüdis luua Tallinnast kõige sõltumatumat linna maailmas? Oma televisioon, oma politsei, oma pood ja oma pank ning korruptsiooniskandaalide rohkust arvestades, püüti ilmselt luua ka oma seadustikku.
Sellega käisid kaasas omad tseremooniad ja kombed, nagu me Ülemiste Vanakese etteastest mäletame. Vabariigi presidenti ei olnud toonase linnapea jaoks olemaski, presidendi kutsetele tulla koos tähistama vabariigi aastapäeva pealinna juht ei reageerinud, selle asemel pidas ta pidusid kaugel Tallinnast, Hundisilma talus.
Võib-olla on ka peamister Ratasel oma metsatalu, kus ta edaspidi hakkabki pidama vaid oma pidusid? Või on seekordne äraütlemine ühekordne akt, signaal solvumise kohta? Mõlemal juhul on aga tegu nõrkuse ja ebakindluse ilminguga, mis on peaministri rolli arvestades väga kahetsusväärne.