Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/09/17/11425272t1h7361.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/30/12841921t1h81c6.jpg)
Soomlasest investeerimispankuri Joakim Heleniuse sõnul oli lõppev aasta Eestile keeruline: rahapesuskandaalid ja valitsusliikmete vastuolulised väljaütlemised räsisid Eesti mainet. Postimehele eesti keeles antud aastalõpuintervjuus rääkis ta, et üleminek põlevkivienergeetikalt tuleb teha võimalikult kiiresti ning eduloo jätkumiseks tuleb soosida idufirmade tegevust.
Olete öelnud, et kui Eesti jätkab senise majanduspoliitikaga, läheme Soomest mööda. Millal see juhtuda võib?
Nii kaua, kui Eestil on järjepidev maksupoliitika ega lähe sellega mängima. Mulle ei meeldi üldse, et Jüri Ratas kutsus üles maksupoliitika üle diskuteerima! Eesti ajalooline maksupoliitika toimib ja see on väga hea, kui võrrelda teiste Euroopa riikidega.
Teine konkurentsieelis võrreldes Soomega on Eesti nõrk ametiühingukultuur. Sada aastat tagasi oli ametiühingutel läänemaailma arengus väga tähtis roll, kuid see, mida nad Lääne-Euroopas viimastel aastatel teevad, on põhimõtteliselt takistanud majanduse arendamist.
Kui Eesti jätkab praeguse maksupoliitikaga, ametiühingud püsivad nõrgana, õhkkond jääb ärisõbralikuks ning tööjõuseadused paindlikuks, siis usun, et aja jooksul Eesti läheb Soomest mööda. See võtab aega, aga Eesti on viimased kümme aastat kasvanud Soomest palju kiiremini ja nii võiks jätkuda.
Usun, et aja jooksul Eesti läheb Soomest mööda. See võtab aega, aga Eesti on viimased kümme aastat kasvanud Soomest palju kiiremini.
Mis tugevused meil veel on?
Eestis on hea koolisüsteem – matemaatikas ja reaalainetes on eestlased Lääne-Euroopa inimestest palju tugevamad. Tänased innovatiivsed ettevõtted vajavad selliseid töötajaid.
Kui vaatame, mida poliitilises sfääris räägitakse, siis on märke, mis panevad mind mõtlema, kas poliitikud saavad neist eelistest aru. Eestis ja ka mujal maailmas on suur osa poliitikutest poliitbroilerid, kes pole elus muud teinud – noorest saadik poliitikas ja pole tõelist maailma näinud.
Neil on omad parteipoliitilised eesmärgid, tahavad pensionit tõsta või reformida… Kõigil on omad sellised asjad, vaatavad [stiilis]: «Hei! Majandusel, ettevõtetel läheb hästi, nüüd sealt on võtta! Võtame sealt ja paneme kuhugi, mis meile meeldib!»
Lõppev aasta on rahapesuskandaalide aasta. Danske filiaal suleti, Swedbank ja SEB on saanud kaela kahtlustusi ja uurimisi. Kuidas saab Eesti siin oma mainekahju parandada? Esiti jäi mulje, et peakontorid näitasid näpuga eestlastele.
Kindlasti on see kahjustanud Eesti mainet ja see aasta ongi olnud Eesti mainele välismaal raske: on olnud valitsuse skandaalid ja rahapesuskandaalid, palju positiivset pole Eestist räägitud.
Rahapesuskandaali puhul olen kindel, et valdav osa Eesti pankuritest, keda nüüd süüdistatakse, pole teadlikult rahapesuga tegelenud.
Ma olen võib-olla liiga suur Eesti patrioot nägemaks, et probleemid on Eesti poolel. Probleem oli pigem selles, et selle aja reeglid oleksid saanud olla rangemad.
Sel hetkel tahtis pangatöötaja oma tööd hästi teha ja reegleid järgida. Kui tegid palju tehinguid, siis olid tulud ka kõrgemad ja kõik olid seda meelt, et «hei, hei!», hästi tehtud!
Mida eestlastel teha on? Finantsinspektsioon, keskpank ja rahapesu andmebüroo saavad öelda, et nemad on asjaga tegelenud ja peakontoreid teavitanud.
Peab selgitama, kes pani paika pangasisesed reeglid, usun, et seda tegid peamiselt peakontori juhid. Loodan, et Skandinaavia pankades polnud selliseid inimesi, kes teadlikult tegelesid rahapesuga. Ei Eestis ega Rootsis.
Viga oli süsteemis ja tunnen kaasa inimestele, kes on jäänud selle ohvriteks.
Nüüd vaadatakse seda, kuidas asju tuleks teha, teistmoodi kui kümme aastat tagasi. Nüüd ühtäkki ongi pankade uued juhid tagantjärele targad.
Rahapesuskandaali puhul olen kindel, et valdav osa Eesti pankuritest, keda nüüd süüdistatakse, pole teadlikult rahapesuga tegelenud.
Samas, te olite kunagi ka Hansapanga suuromanik…
See oli enne rahapesu! (naerab)
Äriringkondades on tiirelnud pöörane idee, et võiks osta Rootsi pankadelt Eesti üksused ära. Mida sellest arvata?
Siis räägime ka summadest, millega neid osta! Kohalikud tegijad kindlasti ei leia sellist raha, selles olen ma kindel.
Kas pangad jäävad rootslaste omaks või otsustab üks suurest pangast Eesti või Balti ärid ära müüa – seda näitab aeg. See, et suured pangad on rootslaste omanduses, ei tähenda, et viie aasta pärast peab nii olema. Aga kes võiksid olla uued omanikud…
Võib-olla riik tahab ära osta. Väike riigivõlg, võtaks laenu?
Olen varem öelnud, et see oleks üks lahendus, aga et riik üksi ostaks ära näiteks Swedbanki Eesti ärid, see pole võib-olla nii hea. Pigem koos teiste suurinvestoritega, aga usun, et need poleks eestlased.
Kui riik ostaks märkimisväärse osa kohalikust pangast, siis usun, et selle aktsiad noteeritaks börsil ja tulevikus võiks pangast taas saada Eesti rahvaaktsia.
Riik võiks kindlasti olla aktiivne, kui saab selgeks, et mõni Rootsi pank tahab oma Eesti äri ära müüa, peakski [seda] olema. Rahvusvahelisi investeerimispartnereid on võimalik leida küll.
/nginx/o/2019/12/30/12841927t1h74ae.jpg)
Mainisite parteibroilereid. Mulle meenub skandaal, kus meie siseminister ütles, et Soome peaministriks sai kassapidaja. Mida nendest väljaütlemistest arvata?
See, et minister ütleb midagi sellist naaberriigi peaministri kohta, on iseenesest skandaal!
Arusaamatu, kuidas minister saab midagi sellist öelda, eriti kui tema parteid toetavad tugevalt pigem just need tavalised tööinimesed.
See on üks skandaal teiste seas. Paljud minu välismaal elavatest sõpradest ei teadnud Eestist midagi, kui ma siia Londonist kolisin. Nüüd saan pidevalt sõnumeid, mis mulle nalja pakuvad: nad loevad, et meil on valitsus, mille peale kogu maailm naerab.
Mida arvate ise Soome uuest valitsusest? Noor nagu Mart Laari esimene valitsus, vaated on küll mõnevõrra teised...
Koalitsioonis on parteid, mis on väga vasakmeelsed. On aga ka selliseid, kes saavad majandusest aru.
Soome Keskerakond on näiteks pigem paremtsentristlik. Rohelistel on ka Soomes suhteliselt realistlik arusaam majandusest ja neid ei saa võrrelda meie väikese roheliste erakonnaga... Nende väljaütlemised näitavad, et tõelisest elust nad aru ei saa.
Loodan, et uus valitsus tegeleks keskkonnaprobleemidega nii, et Soomest saaks maailmale eeskuju, tahaks näha seda ka Eestis, et lahendused, mille abil võitleme kliimasoojenemisega, oleksid majanduslikult realistlikud.
Regulatsioonid saavad olla sellised, et ärimaailm võiks kasu saada.
Minu sõnum Eesti poliitikutele on sama: mida kiiremini sellega tegeleme ja kui oleme muutuste esirinnas, võiksid Eesti majandus ja ettevõtted sellest kasu saada. Firmad võiksid olla teerajajad ning tulevikus võiks neid oskuseid ja tooteid eksportida.
Eestis on ju Ida-Virumaa samuti mingis mõttes põlevkivi sotsiaalne pantvang, see üleminek tuleb varem või hiljem ja tõenäoliselt üsna valusalt. Kuidas seda pehmendada?
See on küsimus poliitikutele, kuidas teha seda maksumaksja rahaga. Küsimus pole, kas varem või hiljem: vastus on, et varem ja nii kiiresti kui võimalik!
Kui tahame nende muutustega esirinnas olla, siis need, kes teevad seda esimeste seas, saavad sellest ka kasu. Probleemide edasilükkamine ei aita.
Riik võiks Ida-Virumaal maksta raha kasvõi selle eest, et kaevurid õpivad eesti keelt. See aitaks neil uue töö leida, aga põlevkivi tootmine peab lõppema.
Eesti on liiga väike, et teha suuri tehaseid, kus töötab tuhandeid inimesi. See pole mõttekas.
Edukas üleminek Eestis võiks olla järgmine e-riik. Mida saaksime eksportida?
Loomulikult, kliimamuutustega kaasnev võiks olla sama suur võimalus innovatiivsetele ettevõtetele, nagu IT-sektoris.
Kas Eestil võiksid olla valdkonnad, mida eelisarendame? Lõuna-Koreal on näiteks rahvuslikud tšempionid (chaebol), mis toodavad sõidukeid, tehnoloogiat ja laevu.
Eesti majandus ja elanikkond on nii väikesed, et suurte riikide mudeleid pole mõistlik siin kasutada.
Eesti eesmärk, millega võiks saada maailmaliidriks, on startup-ettevõtetele raamide sättimine, mis annaks neile maailma parimad eeldused hästi hakkama saada. See võiks olla Eesti suur idee.
Eesti on liiga väike, et teha suuri tehaseid, kus töötab tuhandeid inimesi. See pole mõttekas.
Meil on mitmeid suurprojekte, millele inimesed on vastu, näiteks suured tehased ja tuulepargid. Kas Eestis on üldse võimalik suuri projekte ellu viia või miks on inimesed neile vastu?
Mujal on inimesed samuti suurte projektide vastu. Inglise keeles on mõiste NIMBY (Not In My Back Yard, «mitte minu naabruses» – toim) ehk tahan, et Eestil läheks hästi, aga kui see mind mingil viisil mõjutab, siis olen sellele vastu.
Kui mainisite Lõuna-Koread, kus näiteks laevaehituses ollakse edukad, siis Eestis pole inimesi, kellega tehaseid täita. Kui eestlased räägivad, et ei taha liiga palju sisserändajaid, siis kindlasti ei taha nad ka, et ühtäkki oleks siin Mercedes-Benzi tehas, mis vajab 10 000 inimest. Kust nad tulevad?
Pigem otsime ideed, kus pole vaja nii suurt hulka inimesi, vaid spetsialiste – eestlasi, aga vajadusel ka välismaalt. Iga spetsialist annab majandusele palju juurde, kui nad töötavad kiiresti kasvavates ettevõtetes.
Need näited, mis siin tõite, on pigem sellised kapitaliintensiivsed. Näiteks tselluloositehas Tartu lähedal, millest on räägitud.
Üks põhjus, miks Eesti tootlikkus töötaja kohta on palju madalam kui Soomes, ongi see, et Soome on ehitatud palju kapitaliintensiivseid tehaseid. Kui sul on paberitehas, mis toodab aastas kahe miljardi eest ja seal istub kümme inimest, siis nende tootlikkus ongi kõrge.
Võib-olla on inimesed ka seetõttu suurprojektide vastu, et nende arvamusest sõidetakse üle ja nende arvamust ei võeta kuulda?
Inimesi peab kuulama. Eesti on läänelik liberaalne demokraatia. Otsustajad ei saa teha otsuseid, mille vastu on enamik, see on palju tähtsam tehastest, mis ei too suures pildis mingeid lahendusi.
Ärikeskkond vajab inimesi ja ettevõtjaid, kes saaksid enda ideed ellu viia. Peab vaatama, kuidas toetame suurte ideedega väikeettevõtjaid, sellele peaks mõtlema.
Paraku pole mina kuulnud, et Eesti valitsuses keegi ütleks, et nende peamine eesmärk on ettevõtjaid toetada. Pigem tahavad nad pensioneid tõsta ja uusi makse välja mõelda. Eesti valitsus näeb puid, aga ei näe nende taga metsa.
Üks tänavuse aasta vastuolulisemaid otsuseid on teha teine pensionisammas vabatahtlikuks. Kuidas mõjutab see inimeste investeerimiskäitumist ja fondide Eesti investeeringuid?
Kui vaatame pikaajalist majanduslikku mõju, siis on selge, et see on negatiivne – seda ütlevad IMF, OECD, Eesti Pank, kõik, kes saavad majandusest aru.
Praeguste töötajate pensionid jäävad tulevikus väiksemaks ja nende sissetulekust üha suurem osa läheb tulevikus teistele pensionite maksmiseks. Kui inimeste maksukoormus tõuseb aga liiga palju, siis kolivad mõned tööle mujale, kus on madalamad maksud.
Lühiajalises perspektiivis on reformi mõte anda inimestele lisavalikuid oma pensioni säästmiseks. Mul pole probleemi mõttega anda inimestele lisavalikuid pensioni säästmiseks, keegi pole öelnud, et praegune pensionisüsteem on ainuõige.
Näiteks pensioni investeerimiskonto avamine: kui inimene saab enda arvates hakkama paremini kui fondijuhid, siis tal on võimalus fondist raha välja võtta ja säästmine jääb endiseks.
Selle reformiga võiksime anda teistele riikidele eeskuju, aga võimalus süsteemist raha välja võtta on see põhjus, miks see on Eesti inimestele pikas plaanis kahjulik. Kui see osa välja jätta, oleks see positiivne reform.
Usun, et just vaesed inimesed võtavad raha välja, mis tähendab, et kui riigi eesmärk on vähendada suhteliste vaeste osakaalu, siis reformiga tekib neid pigem juurde.
Peame läänes olema ettevaatlikud, et Hiina ei saaks liiga mõjukaks. Hiina pole mingisugune demokraatia.
Peter Vesterbacka on lubanud, et Tallinna-Helsingi tunnel avatakse juba mõne aasta pärast. Nüüd ta on leidnud Hiina raha ja oskused. Kas peaksime sellega kaasnevat mõjuvõimu kartma?
Ma ei tea, kui realistlik on see jutt, aga pole võimatu, et hiinlased on tõesti valmis seda rahastama. Peame loomulikult läänes olema ettevaatlikud, et Hiina ei saaks liiga mõjukaks. Hiina pole mingisugune demokraatia ja selle mõju ühiskonnale pole positiivne.
Kui nad näiteks ostaksid Saksamaal mõne teedrajava elektroonikatööstuse, siis see pole hea mõte, aga kui nad tõesti tahavad ehitada Tallinnast Helsingisse tunneli, siis miks mitte. Kuidas nad saavad Eestit ja Soomet mõjutada, kui me ei taha, et nad mõjutaks? Mida nad saavad teha?
Kui tunnelil ei lähe hästi ja see läheb pankrotti, siis see jääb sinna, nad ei saa seda Hiina tagasi viia! Miks mitte?
Ma toetaksin seda küll, positiivne mõju Eestile oleks suurem kui Soomele.
/nginx/o/2019/12/30/12841924t1he417.jpg)
Kas laseme pärast Helsingi tunnelit ka Saaremaa silla valmis teha?
Kui Hiina on valmis infrastruktuuri rahastama, miks mitte. Mis on see risk!?
Millal tuleb uus majanduskriis?
No kõik räägivad nüüd sellest, et võiks tulla uus majanduslangus.
Viimati kui oli suur masu, oli Eesti probleem see, et jooksevkonto oli 20 protsenti miinuses, ja see korrektuur, mis tuli, oli nii valus, et majanduse kogutoodang kukkus 30 protsenti.
Praegusel hetkel sellist probleemi pole, jooksevkonto defitsiit on üsna väike. Aga eestlaste palgad tõusevad kiiresti ja kui me ei leia viisi suurendada lisandväärtusega eksporti, kasvatab inimeste kulutamine poodides importi palju kiiremini.
Poliitikud, kellega ma räägin, ei saa aru, mis on ühe ja teise palga vahe. Kuidas mõjutab kõrge eestimaise lisandväärtusega ettevõtte töötaja palk majandust teistmoodi kui näiteks juuksuri palk? Ei saa aru! Nad ei näe seda. Ainult eestimaise lisandväärtusega toodete ja teenuste eksport toob raha, millega saame imporditud tooteid tarbida.
Pangasüsteem on väga tugev hoolimata rahapesuskandaalidest. Hoiuseid on nii palju, et Eesti pankadel on tugevam bilanss kui Rootsi pankadel.
Näen palju inimesi, kes räägivad, et tuleb kriis. Ise usun, et majanduskasv aeglustub, aga kriis on väga ebatõenäoline.
Kauane side Eestiga
Soomerootsi juurtega suurärimees Joakim Helenius (62) on õppinud Hiinas, Soomes ja Saksamaal ning lõpetanud Cambridge’i ülikoolis bakalaureuse- ja magistriõpingud majanduses. 1992. aastast on ta Baltikumi suurima iseseisva varahaldusfirma Trigon Capital Groupi nõukogu esimees.
Heleniuse sõnul peab hea ärijuht olema usaldusväärne, näitama üles initsiatiivi, omama sügavat arusaama oma vastutusvaldkonnast ning olema võimeline tegema koostööd teiste inimestega. «Eestlased on sageli väga head spetsialistid, kuid neil puudub oskus ennast ja oma ideid organisatsiooni sees ning ka välismaailmas müüa,» lausus ta aastate eest.
EBS valis ta 2011. aasta ärijuhiks; valikul said määravaks tema visionäärsus, jõuline hoiak ettevõtluses, mahukad investeeringud Eesti ettevõtlusesse, aktiivne ühiskondlik positsioon ning Eesti populariseerimine väljaspool riiki.
PM