Martin Ehala: Häälestust, mitte remonti

Meie Eesti haridus- ja teaduskülgede toimetaja Martin Ehala. Foto: Konstantin Sednev

Meie kiiresti muutuvas maailmas on paljudel tekkinud tunne, et kui haridus samuti ei muutu kogu aeg sama kiirusega, siis oleme rongist päästmatult maha jäänud. Värsked PISA tulemused räägivad teist keelt. Meie hariduselu võtmeküsimus ei ole radikaalne uuendamisvajadus, vaid mõningate käest ära lastud asjade kordaseadmine. Nendele valdkondadele olen Meie Eesti haridus- ja teaduskülgedel püüdnud ka tähelepanu pühendada.

Õpetajakutse maine. Eesti üldhariduskooli kõige suurem murekoht on õpetajate järelkasv. Rahvusvaheline võrdlusuuring TALIS märgib, et Eesti peaks lähema kümne aasta jooksul uuendama poole oma õpetajaskonnast. See tähendab, et igal aastal oleks vaja juurde 500 uut õpetajat, kuid praegu lõpetab õpetajakoolituse umbes 300 inimest aastas ja nendestki kõik ei lähe tööle õpetajaks.

Õpetajate põua põhjuseks ei ole üksnes palk, mis ei vasta töö hulgale ja vastutusele, vaid see, et õpetajal ei ole autoriteeti laste, nende vanemate ega ühiskonna silmis, temasse suhtutakse nagu teenindajasse. Väga paljud õpetajad peavad iga päev taluma õpilaste ülbust, paljud on kogenud lastevanemate ja kolleegide väärkohtlemist. Tänapäeva koolis saavad hakkama vaid tipptasemel juhiomadustega isiksused, sellised teenivad mujal sama stressitaseme juures aga mitu korda rohkem.