Kõige lõbusam «Tähesõdade» film läbi aegade – aga milleks?

Daisy Ridley (Rey) filmis «The Rise of Skywalker». Foto: Kaader filmist

Läks tarvis kolme filmi, et «Tähesõdade» saaga ja universumi fännilegi jõuaks kohale, et terve see uus, kolmas filmitriloogia on täiesti mõttetu. Pandagu tähele: neid filme on olnud väga nauditav vaadata, aga kui neis jutustatud loo üle mõtlema jääda, saab kiiresti selgeks, et varasemas kuues filmis vaatajani toodud lugu ei vajanud seda järge absoluutselt. See on eriliselt kunstlikult tollele külge poogitud.

Turundusinimeste survel räägitakse muidugi jutte sellest, kuidas just kolm triloogiat, üheksa filmi on harmooniline tervik, kuidas just selles kolmandas kolmikus seotakse kõik kahe varasema triloogia lahtised otsad kokku. See on täielik jama, nagu turundusinimeste jutt maailma loomisest peale on olnud.

Kummatigi pidin kinost väljudes tõdema, et saaga üheksanda osa puhul on tegu läbi aegade kõige lõbusama «Tähesõdade» filmiga: lagistasin kinos pidevalt naerda – paraku vist küll mitte neis kohtades, kus lavastaja J. J. Abrams seda oli kavandanud.

Kui ülejäänud «Tähesõdade» filmid vähemalt püüdsid oma üsna lihtsat kosmoseooperi süžeeskeemi ja šabloonseid karaktereid maskeerida saatusest ja maailmast suuremate traagiliste valikutega rinda pistvate tegelaste looks, siis viimane film loobus sellest kohe alguses: meile pakuti 100 protsenti kergemeelset pedaal-põhjas-kosmose­seiklust, kus tegelased suuremate psühholoogiliste jõnksudeta lihtsalt kulgesid ja liuglesid ühest peadpööritavalt hullumeelsest stseenist teise, nii et vaataja ei saanudki millegi üle juurdlema jääda.

Fännide jaoks oli film täis tuubitud pisikesi vihjeid kogu varasemale saagale, aga neid kogunes nii totralt palju, et veekalkvel silmadega emotsioonivärinais fanboy-armee asemel sai lavastaja tulemuseks saalitäie küüniliselt naerda turtsuvaid lõbustatud vaatajaid, kelle jaoks filmis vähe emotsionaalselt kordaminevaid momente leidus.