Meie igapäevast noarahu anna...

«Lotomiljonärid» tõi Ugalas lavale Andres Noormets. Fotol Oleg Titov (vasakul), Aarne Soro, Ilo-Ann Saarepera, Gerda Sülla ja Janek Vadi. Foto: Heigo Teder

Viljandi teater Ugala tähistab 6. jaanuaril sajandat sünnipäeva. Teater on heas vormis. Sama ergas ja vaimukas, klaari mälu ja terava olevikutajuga nagu eakaaslane Allan Karls­son, hooaja avalavastuse «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus» peategelane.

Ugala mängukavas on praegu mitu isikupärast, sündmuse kaaluga lavastust. Nende seas publikut hoogsalt provotseeriv live-show «Lotomiljonärid».

Esimese tuhinaga tundub Andres Noormetsa näidendi ja lavastuse žanrimääratlus üdini adekvaatne: ülevõllikomöödia. Teatripublik paisatakse hüperglamuursesse telemängu, lava (stuudio) sätendab kullas ja karras, saatejuhtide kostüümide paraad pimestab (kunstnik Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding).

Mängureeglid tehakse intensiivselt selgeks, pallid keerlevad, valgus sähvib, lotovõite pudeneb sinna ja tänna. Ent mida aeg edasi, seda vähem on tahtmist alluda aplodeerimise diktaadile. Aina ilgemaks muunduvad telemängu juhtivad meelelahutajad.

Eriti professionaalset perverssust purskub Aarne Soro õhtujuhist, tema efektselt ekshibitsionistlikust kehakeelest. Vaheda groteskitunnetusega sekundeerib Oleg Titovi tantsija, blaseerunud saatan-dändi. Sellise kaliibriga vana kooli dueti taustal mõjub Ilo-Ann Saarepera kaunitarist õhtujuht üpris rikkumatu teletibina. Tegelik niiditõmbaja, MTÜ Lotomiljon omanik Uno Pärl, moondub Janek Vadi kehastuses aina küünilisemaks, aina vulgaarsemaks.