Mart Raudsaar: digiriik vajab lisajõudu

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu

Eesti digitiiger on olnud edukas, ent taseme hoidmiseks ja tõstmiseks vajab see riigi poolset täiendavat toetust, kirjutab Eesti Meediaettevõtete Liidu tegevjuht Mart Raudsaar.

Tehnoloogia areng on alati olnud ühtaegu nii võimaluste kui ka probleemide allikaks. Briti impeeriumi laevastiku kahuritele polnud hiinlastel omal ajal võimalik esitada ühtegi vastuargumenti vaatamata kogu oma kultuuriajaloolisele rikkusele ja paberi leiutamisele. Tänapäeval aga teame, et nad on väga osavad infotehnoloogia kasutajad, sealhulgas näotuvastustehnoloogia võimaluste kasutajad.

Kommunikatsioonitehnoloogia areng on viimastel aastakümnetel olnud meeletult kiire ning see on seadnud riigid, ühiskonnad ja indiviidid suure surve alla. Infot – alati ja mitte ilmtingimata väärtuslikku – koguneb suurel kiirusel ning omaette edu pandiks on saamas oskus seda töödelda, näiteks oskus lugeda suurandmetest välja tarbija käitumist. Selles kontekstis nimetan olulisena ka muutuste juhtimise oskust. Kas me veereme ühiskonnana muudatustega passiivse järelkäruna kaasa või kas õpime koos karjaga kiiresti jooksma või kas oleme teenäitajaks? Sellest sõltub pikas perspektiivis, kas jääme kahurite ette või kahurite taha – ning kahuritest räägin ülekantud tähenduses, sest paberil (baitidel) on tänapäeval juba suurem jõud kui terasel.

Me oleme palju rääkinud Eestist kui digiriigist. Mõne asjaga oleme digitaalses valdkonnas olnud tõepoolest väga edukad. Meil on ID-kaart ja sellele tuginevad rakendused, võimalus anda digiallkirju, deklareerida lihtsalt makse ja alustada uut ettevõtet. Meie noored oskavad kasutada nutiseadmeid ning teha nendega uskumatuid asju. Kuid siinkohal on meie edulugu jäänud toppama. Kunagi pakkus riik Tiigrihüppe programmis noortele arvuti kasutamise oskuseid ning lõi e-riigi vundamendi. Ma näen, et ühelt poolt on tehnoloogia areng ja üksikinimeste digimaailmas toimetamise oskused liikunud väga kiiresti edasi, kuid teiselt poolt pole riik ja ametkond e-riigi digistruktuuri mõtestamise, kujundamise ja jõustamisega kaasa tulnud. Mul on seda ebameeldiv öelda, kuid vaadates Põhjamaades – aga ka Lõuna-Euroopa riikides – toimuvat, ei ole me maailmas enam teenäitaja rollis, vaid pigem karjaga kaasajooksja rollis, ning peagi on meid ootamas järelkäru roll, kui ühiskondade digitaliseerumine praeguses tempos edasi liigub.

Millest me räägime? Me räägime ei rohkem ega vähem kui oma Eesti tulevasest jõukusest ja turvalisusest. Meil on digivaldkonnas vaja kõikehõlmavat innovatsiooni ning ajutrusti, kes suudab rohujuuretasandil toimuva viia riigi tasandile ja kes suudaks luua arengut toetavat keskkonda. Kuna oleme väike riik, on see teoreetiliselt võimalik.

Peagi on meid ootamas järelkäru roll, kui ühiskondade digitaliseerumine praeguses tempos edasi liigub.

Viimastel nädalatel olen Eesti Meediaettevõtete Liidu nimel väga palju sõna võtnud digitellimuste käibemaksu langetamise nimel. Lugejale teadmiseks: paberlehe tellimuse käibemaks on üheksa protsenti ning sama väljaande digitaalse versiooni käibemaks on 20 protsenti. Käibemaksusoodustused on võimalus, kuidas riik saab globaalsete internetihiidude ajastul toetada ajakirjandust kaudsel viisil, sekkumata otsese rahastusega ajakirjandusväljaannete sõltumatusse. Et paberajakirjandusel (ja paberraamatutel) peaks olema soodsam käibemaks, see vaidlus on omal ajal juba ära vaieldud. See on rahvuskultuuri toetamise ja selle eluspüsimise küsimus. Nüüd aga, kuigi Euroopa Liit lubab vastavat maksusoodustust digitellimustele alates 2018. aasta sügisest ning kuigi paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on sellega kaasa läinud, siis mis põhjustab meie aeglust ja inertsust selles küsimuses?

See on nüüd vaid üks näide. Eesti väljaandjatel on olemas ajutrust ja suutlikkus, et teha digiinnovatsioonis seninägematuid asju, kui meil oleks selleks lisaraha, mis praegu voolab reklaamiturul internetihiidudele. Ajades loomulikult meedialiidu asja (mida ma aga õigeks pean, sest tugev ajakirjandus on Eesti demokraatia hea käekäigu garandiks), näen probleemi laiemas, eespool mainitud digiinnovatsiooni kontekstis. Ma arvan, et riik peaks üles leidma digiinnovatsiooni kohad ning neid vastavalt võimalustele toetama.

Siin varitsevad meid kaks probleemi. Esiteks, riigi ja ühiskonna struktuur on endiselt omane pigem industriaalühiskonnale (näiteks koolis: peame tulema kokku hommikul kell kaheksa ning õppima tahvlilt seda, mida õpetaja sinna kirjutab). Teiseks, globaliseerunud piirideta maailmamajanduses hakkavad meile meie arengut ja käitumist dikteerima üha rohkem digitaalsed suurkorporatsioonid.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, on mul riigile konkreetsed soovitused nende probleemidega toimetulekuks, lisaks digitellimuste käibemaksusoodustuse kehtestamisele.

(1) Viia kiire internet nendesse Eesti kohtadesse (nn viimase miili projekt ja sellega seotud jamad), kuhu seda ärilistel alustel ei viida, ja teha seda varem, kui valmivad meie kiirraudteed ja -maanteed.

(2) Suunata Euroopa Liidu toetusraha senisest enam nendele idufirmadele, mis suudavad digiinnovatsiooni abil pakkuda meie majandusele lisaväärtust.

(3) Teha rohkem koostööd Eesti ülikoolide haridustehnoloogidega (pakkudes neile vastavaid grante), otsides uudseid lahendusi digitaalsete võimaluste kasutamiseks meie koolides.

(4) Saata stipendiumite abil meie noori teistesse riikidesse õppima, mida seal digimajanduse vallas tehakse, kohustusega töötada mõned aastad pärast õpingute lõpetamist ministeeriumites või omavalitsustes. Meie riik vajab selles valdkonnas uut ja värsket mõtlemist.

Mulle tundub, et meie digitiiger vajab uusi botaseid, et jõuaksime kaasa joosta ning säilitada vähemalt oma praegustki positsiooni. Kuid meil peaks olema ambitsiooni palju, palju enamaks.