Juhtkiri: välditavate surmade taak

Päästeamet Foto: Mailiis Ollino

Kui fataalseid liiklus-, tule-, vee- ja tööõnnetusi juhtuks Eestis elanike arvu kohta sama palju kui Rootsis, oleks umbes pooled mullu hukkunud 148 inimesest elus.

Mõtlemapanev, kas pole? Veidi üle 70 inimese – see on kahekordse bussi või kolme väiksema kooliklassi jagu. Ja seda ainuüksi ühe aasta peale. Pikema aja jooksul kogunevale inimeste hulgale ei taha hästi mõeldagi.

Olgu see kainestavaks meeldetuletuseks, et siinmail on välditavate surmade ärahoidmisel veel üksjagu maad minna. Kusjuures meelest võib see minna igati mõistetaval põhjusel: Eestis on surmaga lõppevate õnnetuste vallas tehtud suuri samme paremuse poole. Edusammud paistavad silma isegi viimase viie aasta vaates. Neid tutvustas lähemalt eilne Postimees.

1991. aastal nõudsid ainuüksi liiklusavariid 491 elu – must rekord. Nüüd, ligi 30 aastat hiljem, mil see arv on 53, kõlab see vaevu usutavalt. Poolt tuhandet inimest ei mõõda mitte busside või klasside, vaid alevikega. Seda on umbes sama palju, kui Ardus, Juurus, Lüganusel, Palamusel, Tõstamaal, Virtsus või Värskal on praegu elanikke.

Tõsi, osalt on liikluses hukkunute arv kahanenud tänu turvalisemaks muutunud autodele, ent ka tänu lihtsa turvavöö kasutamise normiks muutumisele, roolijoomarluse vähenemisele, taristu arengule ning liikluskultuuri läänestumisele.

Eesti elu edenemine sõltub suuresti ka sellest, kui paljud meist pääsevad rasketest õnnetustest.

Muide, liiklussurmade poolest ei jäägi Eesti parimatest enam nii drastiliselt maha. Seevastu tule- ja uppumissurmades on vahe elanike arvu kohta mitmekordne. Juba viie aasta pärast on päästeametil aga ambitsioonikas plaan olla tulesurmade arvu poolest Põhjamaade tasemel.

Öeldakse, et Eesti riigi ja ühiskonna edu võti peitub selles, kui targad me oma veidi enam kui 1,3 miljonilise elanike arvu juures oleme.

Kui keerulist ja kui suure lisandväärtusega tööd mõistame teha ning muust säärasest. Ent seda mõtet võib eeltoodu valguses täiendada: Eesti elu edenemine sõltub suuresti ka sellest, kui paljud meist pääsevad rasketest õnnetustest. Kümned, sajad ja tuhanded inimesed on kokku tohutu väärtus ja potentsiaal, inimelu hindamatusest rääkimata.

Mida teha selleks, et välditavaid surmasid oleks Eestis ühel päeval suht­arvuna sama vähe kui Rootsis?

Selge on, et see ei juhtu üleöö, sest näiteks purjuspäi autorooli või ujuma minek või ohtlikul ehitusplatsil kiivrita ringi kõndimine on paljuski ühiskonnas valitsevate hoiakute tagajärg. Need muutuvad visalt, täpselt nagu Eesti elu on muutunud tasapisi, kuid järjekindlalt kultuursemaks.

Palju sõltub siiski ka rahast. Ennetustöö, kampaaniad, järelevalve, teede ohutumaks muutmine ja kõik muu säärane tähendab rahakulu. Sestap ei tohi nende pealt koonerdada. Vastupidiselt käitumine oleks näide vähetargana toimimisest, mis, nagu ennist sai viidatud, on Eesti arengu pidur.