Yana Toom: Trumpi bumerang

Yana Toom. Foto: Konstantin Sednev

Trump mõistab hästi, millega on hakkama saanud: Lähis-Ida destabiliseerimine aastakümneteks ilma seejuures õieti millegagi riskimata ning liitlastega täielikult arvestamata, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Keskerakond).

Nagu kirjutab Business Insider, löövad kodanik Donald Trumpi arvukad säutsud bumerangina tagasi president Trumpi pihta. Aastail 2011–2012 süüdistas ta korduvalt president Barack Obamat, et too oli valimisvõidu nimel valmis alustama sõda Iraanis.

Ega asjata öelda, et igaüks mõistab kohut omaenda rikutuse tasemel. Trump on sõja sisuliselt valla päästnud.

Siin ei ole tegemist ainult valimistega. Inimõiguste ja rahvusvaheliste õigusnormide olukord on nende kaitsjate silmis tihti halvim seal, kus on palju naftat. Iraanis võib naftas kas või supelda. Seega ei olnud neil selles suhtes palju šansse ja needki vähesed andis neile Euroopa Liit.

«Iraani tuumalepe», mida ametlikult nimetatakse ühiseks terviklikuks tegevuskavaks (sellega tühistati 2015. aasta suvel Iraanile kehtestatud sanktsioonid tasuks tuumaprogrammi peatamise eest), läks ajalukku kui Euroopa Liidu peamine välispoliitiline võit. Kuid pole tähtis, millisena miski ajalukku läheb, tähtsam on, milliseks see seal jääb. Iraani lepe jääb ajalukku Euroopa vaieldamatu välispoliitilise lüüasaamisena: Trump teatas 2018. aastal, et Ühendriigid lahkuvad tuumaleppest, ja pani aluse võimalikule tuumavõidurelvastumisele niigi plahvatusohtlikus piirkonnas.

Ja mitte keegi ei suutnud teda mitte milleski veenda.

Vähe sellest: USA lubas kehtestada sanktsioonid nendele kompaniidele, sh Euroopa firmadele, kes olid juba sõlminud (pärast kokkuleppele jõudmist) suuri tehinguid Iraaniga. Seda peab muidugi oskama: sõlmida kokkulepe, lahkuda ühepoolselt ning lubada trahvida neid, kes on sellele ustavaks jäänud.

Möödus poolteist aastat ja Trumpi käsul tapeti Iraagi territooriumil Iraani kindral. Ameeriklased ei kooskõlastanud Soleimani tapmist üldse mitte kellegagi: ei Euroopa liitlastega NATOs, ei Iraagiga, mille territooriumil tapmine toimus. USA tegevust ei sanktsioneerinud ei ÜRO ega keegi teine. De facto võeti otsus vastu kolmekesi: Trump ise, tema riigisekretär Mike Pompeo ja USA kaitseminister Mark Esper. Seejuures, nagu kirjutab Washington Post, on Pompeo kõigest Iraaniga seonduvast lausa sõltuvuses: ta on kogu elu lugenud uudiseid selle riigi kohta enne kõiki teisi. Kui Trump tegi Pompeole ülesandeks Luure Keskagentuuri juhtimise, moodustas too kohe Iraani missioonide keskuse (Iran Mission Center), et keskenduda just nimelt ja ainult Iraanile. Lisaks õppisid Pompeo ja Esper USA sõjaväeakadeemias ühel kursusel ja on teineteist tundnud kogu täisea vältel.