Jaak Madison: tõlgendatava õigusfilosoofia ja reaalpoliitika vahel

Jaak Madison. Foto: FRANCOIS LENOIR/REUTERS/Scanpix

Igal riigil õigus relvastatud enesekaitseks, kui on reaalne rünnakuoht ning USA saatkonna ründamine Bagdadis liigitus selle alla, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison (EKRE).

USA ja Iraani vahel lahvatanud konflikt on esile toonud arvamusavaldusi üle maailma ja ka Eestis, nii USA toetajailt kui permanentseilt vihkajailt. Vahepeale jäävad kriitikud, kes, proovides näida neutraalsena, mõistavad USAd hukka ja osutavad rahvusvahelise õiguse rikkumisele, samal ajal pole samad kriitikud aga pööranud tähelepanu tõsistele rikkumistele Iraani, Venemaa, Hiina või teiste riikide poolt. Kahepalgelisus?

Selleks et süüdistada USAd rahvusvahelise õiguse rikkumises, tuleks analüüsida ÜRO harta artiklit 51, millele USA on tuginenud, põhjendades Iraani kindrali likvideerimist. Õiguse käsitlemisel on aga lähtekohad erinevad sõltuvalt hindajast. Õigusfilosoof läheneb õiguse tõlgendamisele hoopis teisest nurgast kui poliitik, kelle esmane huvi peab olema oma riigi kaitsmine ja tugevdamine. Minu lähtepunkt on poliitiku oma, kelle huvides on Eesti ja USA koostöö ja vastuseis islamistlikule radikalismile.

Püstitagem kaks õigusfilosoofilist küsimust: kas üks riik on kohustatud iga hinna eest üheselt mõistetavalt käituma rahvusvahelise õiguse järgi, kui teine seda pidevalt ja tahtlikult rikub? Olgu mainitud Iraani tuumarelv, inimõiguste rikkumised, terrorirühmituste rahastamine ja rünnakud. Ka rahvusvahelise õiguse puhul võib lubatuks pidada deviisi ius est ars boni et aequi ehk «õigus on headuse ja õigluse kunst». Kas maailma vabastamine olulisest terroristide toetajast ja rahastajast ei ole hea ja õiglane?