Kas ihkate head ja ägedat elu? Aga palun, siit saab!

Marlen Annabel Kubri esinemas sügisel tuhandatele huvilistele Saku suurhallis. Foto: Karen Härms

Iga kord uue aasta saabudes tõotavad tuhanded endale, et nüüd hakkavad elama teistmoodi, teevad lõpu vanadele halbadele harjumustele ning saavad paremaks inimeseks. Valus tõde on see, et tõotuseks see enamasti jääbki. Milles viga?

Nüüd otsin tasuvama töökoha. Pühendan rohkem aega perele. Võtan kaalust alla. Hakkan sportima. Ja mida kõike veel inimesed jaanuari alates kokku ei luba...

Oleks siis elu muutmine nii lihtne, et lubadusest või tõotusest piisaks.

Teadliku elu koolitaja Marlen Annabel Kubri (36) ja tema abikaasa Kaido Kubri (39), enda sõnul isiksusetüüpide häkker, on kuraditosin aastat kestnud abielu jooksul suutnud enda väitel vähemalt kolm-neli korda muuta tugevasti oma suhet. Nad on korduvalt muutnud kapitaalselt kogu oma elu. Kui nad kokku said, siis arvestasid, kummal on rohkem võlgu. Aga nüüd, tänu julgetele elumuutustele, on neil kaks kodu, vabadus lennata üle maailma, kuhu tahavad – vahepeal on nad kuude kaupa Eestist ära –, kusjuures mõlemad teevad tööd, mida armastavad, ja tagatipuks saavad nad valida isegi seda, mis moodi koolitava oma kolme last.

Palun tooge oma elust mõni näide suurtest muutustest veenmaks lugejaid, et nende tegemine on tõepoolest võimalik!

Kaido: Meie ei muuda kurssi ainult kord aastas, 1. jaanuaril. Jälgime pidevalt, mis on see, mis praegu toimib, ja mis on see, mida tahame muuta. Püsivamad muutused tulevadki sellest, kui muutuste tegemine muutub elustiiliks.

Marlen: Jah, vaatame aeg-ajalt otsa kõigile oma elu valdkondadele ja faktidele: kus me elame, milline meie kodu välja näeb, millist toitu sööme, milline on kehakaal ja tervis, kui palju on meil sääste ja kui palju võlgu. Iga fakt näitab, kas jätkata samal kursil või on kusagil muutust vaja.

Kui on muutust vaja, loome visiooni, mis on uus reaalsus, mida tahame: kuidas ma end seal tunnen ja miks mul on seda vaja. Kui olin kehakaaluga jännis, proovisin aastaid dieete – ikka kilo alla ja kaks juurde, kilo alla ja kaks juurde. Kuni hakkasin aru saama, et asi ei ole kaalul nähtavas numbris, vaid hoopis selles, kuidas ma end oma riietes ja kehas tunnen. Hakkasin looma visiooni sellest, et olen ilus, sale, heas vormis, jaksan lapsi ja kotte kolmandale korrusele tassida.

Kui visioon loodud, meeldib mulle kirjutada see paberile. Kirjutan nii, nagu oleks visioon juba teostunud: issand, kui hea mul on nüüd olla, kui jaksan kotte tassida, jõudu on palju ja jaksan joosta. Iga päev, kui üles ärkan, mõnulen selles tajus, et oi kui hea, ma juba võtsin kaalust alla – aga tegelikult ei ole veel midagi teinud.

Elu muutus käib selle kaudu, et kõigepealt on vaja ära muuta peas olev pilt, mis omakorda muudab ära selle, kellena ma ennast näen. Siis hakkab ka alateadvus kurssi muutma: ta hakkab vaatama, et oot-oot, sa ütled mulle iga päev, et oled ilus – äkki sa siis täna ei vali kooki, vaid valid veeklaasi ja rohelise smuuti. Alateadvus teeb need muutused sinuga kergesti kaasa, sest ta arvab, et see, millest sa mõtled, on tõde.

Kaido: Inimesed teevad tavaliselt teistpidi: nad arvavad, et võivad hakata ennast hästi tundma alles siis, kui muutunud elu on juba kohal. Tegelikult käib vastupidi: sa tunned ennast juba siin ja praegu hästi selles suhtes, mida veel ei ole – ja siis hakkab muutus end ise sinu ellu looma. Reaalsus järgneb sinu mõtetele ja tunnetele, mitte niipidi, et kõigepealt võtad kaalus alla ja näed hea välja ning siis hakkad sellepärast rõõmsaks.

Marlen: Oleme Kaidoga korduvalt oma suhet ümber programmeerinud. Mäletan, kuidas vaatasin tõtt reaalsusega, mis mulle parasjagu ei sobinud: Kaido töötas väga palju, ta oli vähe kodus, mina olin kogu aeg lastega, olin stressis ja väsinud. Hakkasin kirjutama endale lugusid, kuidas meil on nädalavahetuse date’id, kuidas meil kirg möllab täiega, kuidas seks on nii hea – ja kuidas üldse on Kaido maailma kõige ägedam mees. Kui algul seda teksti lugesin, siis mõtlesin küll, et khmmm... ei ole väga realistlik. Aga kui häälestasin ennast sellele kõigele järjepidevalt, hakkasin avastama, et ta ongi tegelikult toredam mees. Reaalsus hakkas tõmbama sinnapoole, milleks olin valmis.

Kas selleks, et muutusi ette võtta, on vaja jõuda eluga kriisi või vähemalt ummikusse?

Marlen: Kõige raskem on muutusi teha neutraalselt pinnalt. Mugavustsoonist ülesminek, kui kõik on justkui hästi, on väga keeruline, sest sa ei leia motivaatorit.

Kergem on muutusi teha valdkondades, kus sa julged otsa vaadata tõele ja saad aru, et olukord on aia taga, rõve. Siis on palju rohkem sisemist motivatsiooni ja kirge. Valu liigutab meid! Kui ütled endale kogu aeg, et pole hullu midagi, siis sa ei lähegi kusagile.

Aga inimesed kardavad valu!

Kaido: Meie armastame valu. Valu on muutuste kütus.

Marlen: Valu on vaja ainult selleks, et käivitada protsess. Vaja on korraks tõehetke. Kui olin kahekümnendates, tunnistasin endale üles, et käitusin meestega megahalvasti. Olin täielik bitch, vastik. Mängisin meestega, keerasin neid ümber näpu. Mul oli süda murtud ja ma mõtlesin, et teen kõigile meestele tagasi. Kui ma siis tunnistasin endale üles, et mida sa teed, naine, ärkasin igal hommikul motivatsiooniga, et lõpetada meestega halvasti käitumine. Valu sellest, et olin nii katki, sundis mind tervendama ennast oma murtud südamest ja muutma ennast sisemiselt, et ma üldse oleks valmis olema kellegagi suhtes. Tuleb vaadata tõtt sellega, kuhu su rada sind viib, kui jätkad samamoodi, ja siis saad kogu jõu, et ennast ümber teha.

Paljud ootavad muutust hirmus kiiresti – et kui langetasin otsuse midagi muuta, siis on see juba nagu pool võitu.