Isaac Asimov – inimkonna lasteaiakasvataja

Isaac Asimov Foto: Erakogu

Tema nime kannab algkool New Yorgis Brooklyni linnajaos, kraater Marsil, 3,5-kilomeetrise läbimõõduga asteroid, ingliskeelse maailma tähtsaim ulmeajakiri ning mitu kirjandus- ja teadusauhinda. Ta on maailmale andnud aktiivsesse kasutusse läinud termineid nagu robootika, psühhoajalugu ja sotsiaalne fantastika.

Tänavu 2. jaanuaril tähistati 20. sajandi tuntuima ulmekirjaniku Isaac Asimovi 100. sünniaastapäeva, kuigi ilmselt tema sünnipäev ei olnud 2. jaanuaril. Sündis ta ju kodusõja keerisesse sattunud Nõukogude Venemaal Petrovitši külas Smolenski lähedal ja ilmselt millalgi 1919. aasta lõpukuudel – tollal ei oldud sündide registreerimisel kuigi pedantlikud.

2. jaanuari 1920 valis oma ametlikuks sünnidaatumiks juba kooli ajal Asimov ise, lastes ära muuta ema poolt varasema koolipääsemise huvides dokumentidesse kirja pandud sünniaja – 7. september 1919. Muide, hiljem pidi ta pärast Teise maailmasõja lõppu selle muudatuse tõttu läbi tegema sõjaväeteenistuse, millest ta septembri-daatumi juurde jäädes oleks vanuse tõttu pääsenud.

Veebruaris 1923 koos vanematega postilaeval RMS Baltic New Yorki jõudnud Asimov õppis lugema viieselt, õpetas hiljem kirjatarkust ka oma nooremale vennale ja õele, lõpetas keskkooli 15-aastaselt ning sai Columbia ülikoolist bakalaureusekraadi keemia alal 19 aasta vanuselt. Need on üldteada faktid, mis ometi ei ütle meile midagi Asimovi isiku kohta, peale selle, et ta oli väga andekas ja lahtise peaga laps.

Ulmekirjanduse Sheldon Cooper või suur humanist?

Asimovi mahuka autobiograafia, mille kahes köites on kokku 1560 lehekülge, ning selle ligi 600-leheküljelise täiendköite põhjal tuleb tõdeda, et oma veidrate foobiate, komplekside, idiosünkraatiliste iseloomujoonte ja põhimõtete poolest meenutab ta kõige enam Sheldon Cooperi tegelaskuju populaarsest noortekomöödiast «Suure paugu teooria». Sest selle küllaltki ausa ja detailse minapildi põhjal ilmub meie ette autor, kelle edevus on arenenud pea nartsissistliku äärmuseni, kes tegelikult ei saa oma arrogantsi tõttu ülearu paljude inimestega läbi ning kelle foobiad on kohati moondunud naeruväärseteks kapriisideks.

Oma autobiograafia teist köidet 1980. aasta oktoobris David Lettermani saates tutvustades pidi Asimov tunnistama, et see ongi tema sadade teoste hulgast ta lemmikraamat, kuna kõneleb talle kõige huvitavamast valdkonnast – temast endast. Kuigi selline sentiment võis olla öeldud naljaga pooleks, oli selles siiski palju enam kui terake tõtt.

Edeva inimesena oli Asimov alati kohal ulmehuviliste kokkutulekutel ning vastas seal kannatlikult kõigile nooremate ja vanemate fännide küsimustele, ta oli (teiste ulmekirjanike memuaaridele tuginedes) sellistel üritustel alati tähelepanu keskpunktis ja hilisematel jätkuolengutel hoolimata oma täiskarsklusest tõeline peo hing. Kuigi tema komme teha nilbeid nalju ja kabistada – küll veiderdamise maski all – nooremaid naissoost ulmefänne on tänapäeval tagantjärele leidnud «Me Too»-liikumise valguses teravat hukkamõistu.

Asimov ei õppinud kunagi ujuma ega rattaga sõitma, lennureise kartis ta paaniliselt ning lendaski üldse elus kaks korda, mõlemal korral sõjaväega seotult. Ka laevareisid tekitasid temas varases eas vastumeelsust, tõsi, hiljem harjus ta kruiisireisidega ning hakkas neil sageli osalema ja – osana nende kruiiside meelelahutusprogrammist – ka populaarteaduslike loengutega esinema.