Juhtkiri: kui karistus ei kasvata (16)
13. jaanuar 2020, 00:01
Meie teedel sõidab iga päev umbes 4000 purjus juhti. Ja ilmselt nii mõnigi neist ei istu alkoholi tarvitanuna autoroolis esimest ega viimast korda.
Paari aasta tagune justiitsministeeriumi uuring joobes sõidukijuhtimise kohta näitas, et sellise teguviisi kordumise risk on kõige suurem nendel inimestel, kes on roolist tabatud tugevas alkoholijoobes ja keda on viimaste aastate jooksul selle eest juba korduvalt karistatud. Laupäeval Saaremaal juhtunud traagiline liiklusõnnetus, kus said surma kaks naist ja kaheksakuune laps, ainult kinnitab seda. Õnnetuse põhjustas kihutav ja purjus autojuht, keda on varem liiklusrikkumiste eest korduvalt kohtulikult karistatud.
Arusaadavalt kerkib pärast igat sellist traagilist liiklusõnnetust, mis on kaasa toonud inimohvreid ning mille on põhjustanud joobes juhid, taas põhjendatud küsimus: kuidas vähendada roolijoodikute arvu meie teedel?
Kuigi alles kaks aastat tagasi karmistati karistusi korduva joobes juhtimise eest, tundub ilmselt veel paljudele, et purjuspäi rooli istumise tagajärjed on naeruväärselt leebed. Et roolijoodik maksab rahatrahvi lihtsalt ära ja midagi peale kerge ebamugavustunde justkui ei kaasnegi. Teist korda ju ikka vahele ei jää.
Üks võimalus on roolijoodikuid tõesti praegusest veel karmimalt karistada. Karmim karistus – tavalisest suurem rahatrahv ja pikem karistusaeg – pole mainitud justiitsministeeriumi uuringu järgi korduvalt joobes juhtimisega vahele jäänutele aga mõjus meede. Joobes juhtide puhul tuleks rakendada hoopis teistsugust lähenemist. Ka paljude maade praktika on näidanud, et karistuste karmistamine selle probleemiga võitlemisel erilist tulemust ei anna.
Eesti tuntuima liiklusjuristi ja vandeadvokaadi Indrek Sirgi sõnul tuleks suuremat rõhku panna rehabilitatsioonile. Sest praegu jääb inimene pärast karistamist oma probleemiga üksi.
Liiklusjuristi hinnangul on vaja alustuseks retsidiivsete inimeste ehk korduvrikkujate väljaselgitamiseks kõik liiklusrikkumised koondada ühtsesse süsteemi, et välja sõeluda mõjutamist vajavad inimesed. Ühed mõjutusvahendid oleksid karistuslikud (trahvid, juhtimisõiguse äravõtmine), kuid tähtsam on inimeste hoiakute muutmine näiteks kohustuslike koolituste abil.
Rehabilitatsioonimeetmetel, mis ei põhine hirmul, vaid sisemisel soovil muuta oma käitumist, võiks isegi mõtet olla. Miks mitte saata roolijoodikud õnnetuse tagajärjel raske puude saanud inimeste hooldusmeeskonda, et panna nad seisma silmitsi ohvritega, kes püsivad elus näiteks vaid masinate abil hingates või süües.
Roolijoodikult võib võtta ära juhtimisõiguse ja auto, aga kui inimeste alkoholisõltuvuse ehk põhjusega ei tegeleta, ei saa oodata, et roolijoodikute arv meil murranguliselt kahaneks.
Vaid karistusega alkoholismi ei ravi, kuigi rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine on võitluses roolijoomarlusega samuti olulised mõjutusvahendid. Inimeste käitumise muutmisel mängib lõppude lõpuks keskset rolli hoiakute ümberkujundamine.
Roolijoodikult võib võtta ära juhtimisõiguse ja auto või teda muud moodi karistada, aga kui inimeste alkoholisõltuvuse ehk põhjusega ei tegeleta, ei saa oodata, et roolijoodikute arv meil murranguliselt kahaneks.