Tellijale
Pettumus – optimismi tasuta kaasaanne
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
13. jaanuar 2020, 21:30
/nginx/o/2020/01/13/12870586t1h3823.jpg)
Pettumus on inimlikest baasemotsioonidest üks kõige põnevamaid. Sest ta on suuresti omasüüline. Pettumuse ämmaemandad on hea usk, hoogne pealehakkamine ja liigsed lootused – kõik need vastutustundetud vaimuseisundid, mis meid tegelikkusega pealtnäha justkui lepitavad, ent tegelikult hoopis tülli ajavad. Kes lisab lootust, see lisab valu.
Pettumus on optimismi, utopismi ja entusiasmi tasuta kaasaanne. Täiskohaga pessimistil on peaaegu võimatu pettuda. Sest tal pole põhjendamatult kõrgeid ootusi ei elule, maailmale, inimestele ega iseendale. Talle ei tule ükski ebameeldivus üllatusena.
Pettumise tragikoomiline loomus teeb optimistid ja entusiastid oma halearmsas naiivsuses kunstilise kujutamise tänuväärseks objektiks. Iseäranis heasoovliku huumori tarbeks. Suur osa püstijalakoomikuid on ehitanud oma lavakarakteri just eepilistele läbikukkumistele ning neist sündinud nördimusele.
Minu kultuurimenüüs riimusid hiljuti ootamatul, ent teineteist täiendaval moel kaks erinevas žanris uut kohalikku teost, mille peategelaseks on Pettumus. Midagi on õhus? Meie rahvuslik stereotüüp saab täiendust?
Tallinna-Tartu trio Pettunud Kodanik mullu ilmunud EP «Pettumust valmistavad demod» on meie kohaliku popmuusika ajaloos üks väheseid väljalaskeid, mille kohta võib kasutada ilusat sõna «kontseptuaalne». Selle kõik kolm lugu portreteerivad eri moel äpardumise ja pettumise poeesiat.
Pettunud Kodaniku camp-esteetika võtmes viljeletud post-pungis annab tooni eneseirooniline primitivism. Grupi muusika on väljapeetult kerge- ja retrokõlaline – see pärineks justkui ajast, mil usuti, et süntesaator ja elektritrummid pole mitte üksnes kõige popimad instrumendid, vaid suudavad ühtlasi kõige paremini väljendada inimtundeid nende lõputus variatiivsuses ning dünaamilisuses.